Eelmise suure sõja läbi teinud hilisem akadeemik Juri Lotman (1922–1993) kirjutab oma „Mitte-memuaarides”: „Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda — koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks.” (Akadeemia nr 3, 2007.)

***

Indrek Neivelt, kuidas selle, vaid roppude sõnadega kirjeldatava maailmaga toime tulla?

Peaks ikka vist viisakaks jääma.

Väga kehvasti ei ole vaid meil siin, on kogu maailmas. Kuidas elada?


Kas ikka on kehvem kui näiteks 20 aastat tagasi? Mõtlen maailma tervikuna.

Sellist hirmu, tuumasõja hirmu siis enam ei olnud.

Ei olnud. Aga missugusel osal maailmast seda ei olnud? Või siis — mis osal maailmast praegu see tuumasõja hirm on? Ma ei usu, et seda on Ameerikas. Arvan, et seda pole ka Kesk-Euroopas. Kindlasti ei ole seda Aafrikas, seal pole seda kunagi olnud.

Maailmas on 7,8 miljardit inimest ja me räägime 70–80 miljonist, kellel ehk võib olla tuumasõja hirm. Jah, võib-olla ka 200 miljonist inimesest.

Mäletan, kui Iraagis sõda algas, oli mul ka suur hirm.

Veel kuu aega tagasi kõlasid hääled, et maakera ei kannata seda inimeste hulka ja majanduse röövellikkust välja. Et kui me ei peatu, siis hukkume.

Ikka on mingid teemad vahetunud. Kogu aeg hirmutatakse millegagi. Ma mäletan, et mitu aastat tagasi räägiti palju kliima soojenemisest, sellest, kui hulluks asi läheb. Siis tuli külm talv ja teema oli kadunud. Mõneks ajaks.