111 KEVADIST FOTOHETKE Usbekimaa hunnitu toidukultuuriga. Ettevaatust, suu hakkab vett jooksma!

Vaata Maalehe esimesel Usbekimaa reisil jäädvustud säravaid restorane ning keele alla viivaid rahvusroogi, vahelduseks ka vürtsikaid toiduturu pilte.

Ajal mil Maalehe teine Usbekimaa reis on kauget Kesk-Aasia maa avastamise alguses, heidame kulinaarse pilgu juba kogetule.

Iga restoran on omaette kunstiteos. Kõik rahvuslikus, ugrimugri jaoks ehk veidi ülepakutud, stiilis. Iseasi, kas need meeldivad või mitte, aga silmarõõmu ja avastamislusti pakuvad söögikohad kindlasti. Millised mõõdud on restoranitubadel! Aga need peavad ju ära mahutama ka tavalise pulma jagu - nii 500 inimest!

Ka kohalike kodud on rahvuslikult dekoreeritud. Vaipade paraad ei paista lõppevat.

Vürtside armaada võtab turul silma kirjuks ja täidab nina päevadeks kenakese kihelusega.

Oskus pakkuda kümne reisipäeva jooksul Maalehe reisisellidele 20 erinevat ja mitte korduvat praadi ning suppi on imetlust väärt. Pealegi puudub laualt sealiha. Ka Eestis tavalisi pitsasid, pastasid ei kohanud me kordagi. Küll aga pälvis kiidusõnu oskus valmistada nii looma- kui ka lambaliha paarikümnel erineval moel.

Ka hobuseliha ei puudunuid laudadelt.

Ka kohalikud veinid ja konjakid kutsuvad mekkima. Veininduses kipub domineerima magus ja kangestatud stiil, esialgu harjumatu, aga samas huvitav. Konjakid, eriti kõige tavalisem Samarkandi oma, sai mekkijailt palju kiita. Pealegi oli selle pitsitäis restoranis odavam kui õlu.

Omaette ooper on eelroad, alates kõikvõimalikest salatitest kuni soojade pirukateni, mil samsa nimeks, täidiseks aga kas looma- või lambaliha. Või hoopis aedviljad.

Pilaffid ja plovid on igas piirkonna isemoodi ning kõikjal väidetakse, et nende oma on parim.

Mõnusat silmadega söömist nüüd veebilugejaile ajal, mil meie teisel Usbeki reisil osalejad saavad kõike siin allpool nähtavat ka suhu pista ja lõhnu nautida.

Ja kõige lõppu loomulikult piaalike rohelist teed!