MAALEHE KRIMISARI | Kirikuisade räpaste mängude tagamaadest
Kui Rootsi kuningriigi kodanike geene põhjalikult uurida, leiab sealt nukleotiidijärjestuse, mida teistel rahvustel ei ole ehk siis iga rootslane on geneetiliselt pärinud krimiromaani kirjutamise oskuse.
Rootsi aasta parim krimiraamat
Mida teeb lapsepuhkusele jäänud naisterahvas, kelle ema töötab raamatukogus ja kes on elanud keset kirjandust? Kui ta on rootslanna, siis võtab kätte arvuti ja hakkab mõistagi raamatut kirjutama. Mis geneetikasse puutub, siis järjekordne tõestus... Asa Larsson tahtis enda sõnul kirjutada lihtsalt ühe hea loo, aga kui sellele punkti pani, märkas eneselegi üllatuseks, et tulemuseks on krimiromaan.
Larssoni esikteos „Päikesetorm“ tunnistati Rootsis parimaks debüütkrimkaks ning valiti briti tõlkekrimikirjanduse auhinna CWA International Dagger nominentide hulka. Tema teist romaani „Veresüü” saatis aga veelgi suurem edu – see pälvis Rootsis ligi saja teose hulgast kodumaise autori kirjutatud aasta parima krimiraamatu tiitli.
Aga nagu ikka, vaatab põhjamaine krimka pilti veidi laiemalt ja kaardistab sotsiaalseid probleeme ning Larssoni raamatud pole erand.
Iseenesest pole Larssonil vaja oma lugudeks kaugelt inspiratsiooni otsida, sest ta kirjeldab iseenda elu, millele lisab mõistagi kuhjaga draamat ja täiendab kriminaalsusega. Larsson, nagu ka tema raamatute peategelane Rebecka Martinsson, on veetnud lapsepõlve Kirunas ning töötanud advokaadina maksude alal. Ning mõlemad on järeleandmatud ja vintsked, nagu Põhja-Rootsi naistele omane.
Samas on küsitav, kas Larsson sooviks olla Rebecka nahas, kes küll kaitseb maailma kurja eest, kuid saab seejuures kõvasti tümitada, ja seda mitte verbaalselt (seda kah), vaid otseselt. Aga paraku on võim ja vägi kirjaniku käes ning ta võib oma romaanide tegelastega käituda, nagu soovib.
„Veresüü” alguses on Rebecka haiguslehel ning räsitud nii kehalt kui eelkõige vaimult – pole lihtne elada ja olla, kui sinult tullakse küsima, mis tunne on inimest tappa. Jah, säärane on Rebecka saatus – põigates lapsepõlvemaale, sattus ta sündmuste keerisesse ning paljastades kirikuisade räpased mänge oli sunnitud paar kurja inimest teise ilma saatma.
Olgu keha ja vaimuga kuidas on, Rebecka juhtub taas Kirunasse, kus uuritakse ülimalt sümpaatse naispreestri mõrva. Eks ta ole. Kuritööd lihtsalt kleepuvad mõne külge kui liimiga.
Põhja-Rootsi meenutab oma olemuselt Eestimaa maakohti, kus naaber elab metsa taga, kogukond on ühtne, kuid pealtnäha vaikuses pulbitseb ikka mingi riid. Ning võõrad pole alati teretulnud, olgu nad nii abivalmid ja toredad kui tahes. Alati saab neile midagi ette heita – naispreestrile näiteks seda, et ta paneb õrnema soo endast liiga hästi arvama. Ju siis kuningriiklastele meeldib tasase, kuid mõrvarliku maaelu kujutamine, mis annab eheda pildi rootslaste loomusest.
Aga nagu ikka, vaatab põhjamaine krimka pilti veidi laiemalt ja kaardistab sotsiaalseid probleeme ning Larssoni raamatud pole erand. „Veresüüs” vaatleb ta naiste allasurumist meeste poolt. Sest maskuliinses ühiskonnas ei ole õrnemast soost preestrid tavaks, eriti kui nad on feministid ja mässajad, olles pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Ja tapetud Mildred Nilsson oli just säärane – tema saabumine vaiksesse maakohta pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ning lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Aga et kõige selle eest eluga maksta...
Tõe, õiguse ja õigluse nimel
Paraku hakkab uurimine venima ning kuriteo jäljed jahtuvad tasapisi, ent õnneks on Rebeckal võime märgata ja leida seda, mida teised ei märka ega leia – tänu temale jõuavad politsei kätte tapetule saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõpeb asi tema jaoks siiski mittesoovitud moel – ta pääseb küll eluga, kuid mitte terve nahaga. Aga kui tõde, õigus ja õiglus võidutsevad, pole kehalised ja hingelised traumad, mis peagi paranevad, liiga ränk hind.
