keskele minna ja hästi paigal olla, saab neid päris lähedalt näha, sest natukese aja möödudes kerkivad järjest lähemal asuvatest uruaukudest välja väikesed pead, mis tohutus huvis uut külalist jälgivad.

Üllatusena tehakse liivaluidete vahel väike matk kaamelite seljas. See võimas loom astub rahulikult, kuid tema seljas püsimine on omaette katsumus. Eriti õudne on hetk, mil kaamel püsti tõuseb ja uuesti maha laskub. Jalad jäävad paari minutiga valusaks ja kinni pole just kui kusagilt turvaliselt hoida.

Vanasti veeti kaamelitega erinevaid kaupu mööda Siiditeed, liikudes ligikaudu 30 kilomeetrit päevas — ma ei kujuta hästi ette, kuidas on võimalik terve päeva nende turjal püsida — küllap see on harjutamise küsimus…

Tänapäeval peetakse kaameleid põhiliselt piima, nahkade ja liha pärast. Piima annavad nad vaid kaks liitrit päevas. Piim maitseb üsna tavalise kohvikoore moodi, rasvaprotsent on 15, nii nagu sisuliselt kõigi asjade puhul siin kõrbes, on ka kaamelipiim veidi soolaka järelmaitsega.

Hapendatud kaamelipiim (kumõss) on hoopis erinev — see on tugevalt kidisev ning vahutav jook, mis maitseb ühtaegu soolaselt ja hapult, erinevalt kõigest seniproovitust, aga meeldivalt.

Eksootiline öö jurtas

Jurtalaagris saame grupi käsutusse 12 telkmaja, igasse neist mahub magama 3-4 inimest. Tegemist on lihtsa ümmarguse toakesega, kus on maas vaibad ja sees lihtsad puidust voodid. Uks on puidust ja pigem dekoratiivse iseloomuga — mitmesentimeetrised õhuvahed tuult küll kinni ei pea.

Jurta on ehitatud puidust sõrestikuna, mida katavad kaamelivillast tekid ja present. Vajadusel saab selle kiiresti kokku pakkida ning endaga kaasa võtta, et siis uues kohas taas üles panna. Üks keskmine jurta käib kokku nii kompaktselt, et üksainus kaamel saab selle vedamisega hakkama. Ka ülespanemine pole vilunud meestele mingi vaev — kiiremad poisid pidavat seda tegema seitsme minutiga.

Üllatuslikult ei hakka öösel külm, korralik paks vatitekk kaitseb selle eest hästi. Und segavad kõrbehääled.

Otse majakese taga kukub uskumatu häälega karjuma eesel — me ei saa suurest ehmatusest tükk aega sõba silmale. Vaevalt läheb see seik mööda, kui öökullilaadsed linnud hakkavad igast ilmakaarest üksteisele sõnumeid huikama. Kostub veel sahistamist põõsastes, korinaid ja urinaid.

Kokkuvõttes vast poole ööst sai ikka magada ja mis kõige parem — skorpione ei leidnud hommikul oma kingadest mitte keegi.