“Kolmandal katsel läks raskus üles sulakergelt!” 100 aastat tagasi saatis tõstmise MMil Eestit erakordne edu

Sada aastat tagasi toimunud tõstmise MMil saatis Eestit erakordne edu: viieteistkümnest medalist jäeti koju üksteist, kolm neist olid kuldsed.

Noorele Eesti riigile oli tõstmise MM esimene rahvusvahelise suurvõistluse korraldamine. Võidumedaleid jagati 29. ja 30. aprillil 1922.

Kaalukust lisas tõsiasi, et tegu oli esimeste ametlike, Rahvusvahelise Tõstmisföderatsiooni egiidi all toimunud MM-võistlustega, kus osales kokku 33 atleeti neljast riigist: Prantsusmaalt, Šveitsist, Lätist ja Eestist. Ning kuigi riikide nimekiri polnud pikk, kuulusid nii Prantsusmaa, Šveits kui ka Eesti toona tõstespordis maailma tippu.

Eestit saatis erakordne edu. Kodupubliku rõõmuks jäi 15 medalist koguni 11 koju. Maailmameistriteks tulid Alfred Neuland kergekaalus, Saul Hallap keskkaalus ja Harald Tammer raskekaalus. Võistlustel sündinud kuuest maailmarekordist pooled tegid eestlased.

Eestlased haarasid juhtohjad

Tõstmises oli küll juba alates 1903. aastast peetud MM-võistlusi, kuid need olid omaalgatuslikud mõõduvõtmised, kus korraldaja määras alati võistlussüsteemi ning osavõtjate ring oli piiratud. Alles 1920. aasta Antwerpeni olümpiamängudel moodustati 14 riigi, kaasa arvatud Eesti, osavõtul Rahvusvaheline Tõstmis- ja Kulturismiföderatsioon (FIHC). Sellega loodi eeltingimused ametlikeks suurvõistlusteks.

Paraku ei läinud kõik nii libedalt, kui loodeti, sest rahvusvaheline tõsteliit oli esimestel tegutsemisaastatel tagasihoidlik ega suutnud kuidagi kindlaks määrata oma suurvõistluste kalendrit. 1921. aastal korraldati Offenbachis küll Euroopa meistrivõistlused, ent need jäid erilise vastukajata. Kui sama aasta hilissügisel toimusid Helsingis MM-võistlused kreeka-rooma maadluses, võtsid eestlased seal raskejõustiku ringkondades üles ka tõstmises samaväärse suurvõistluse korraldamise idee.

Nagu aastaid hiljem meenutas üks korraldajaid Ernst Selge, vahetati just Soomes teiste riikide raskejõustiklastega mõtteid MMi korraldamise kohta ning just eestlaste suur idee lükati liikvele.

„Meid toetati. Väljastasime ametlikud kutsed liikmesriikidele ja alustasime ettevalmistusi. Majanduslikult toetas meid Kalev, abist ei öelnud ära ka rahakad raskejõustikusõbrad. Üürisime Estonia kontserdisaali, Rootsist tellisime Bergi tõstekangi, koostasime ja trükkisime võistluskava ning tegime suurt kära võistluse reklaamimiseks. 29. aprilli õhtul oli Estonias täismaja ning rauakolina sekka kostis aeg-ajalt aplausi ja hõikeid,” meenutas Arnold Selge suurvõistluse sündi.

Usku andis eestlastele kindlasti meie tõstjate suurepärane debüüt 1920. aasta olümpiamängudel, kus kolmest tõstjast kaks pöördusid koju tagasi medaliga.