On vanatädi Maria, kes loeb lehti, kuulab raadiot ja tal on alati isiklik arvamus. Elab mändide varjus vanaisa majas. Vanaisal oli maal talukoht. Bolševikud tegid sinna kolhoosi. Viiskümmend aastat ei tõstnud vanatädi sinna oma jalga. Kui Eesti Vabariik taastati, sai Maria vanaisa talu omanikuks. Maja oli lagunenud, aga metsa olid bolševikud alles jätnud. Tädi arvates oli ta tänuvõlglane Mart Laarile, kes laskis talud tagasi anda. Maria pani Laarile kirikusse küünla.

Ilmus välja tädi õdede-vendade arvukas järglaskond, kes üksteise võidu vanale inimesele toetust pakkusid ja lubasid aidata metsa majandada. Tädi polnud turakas. Ise majandas. Siis tuli teatis, et mets on võetud looduskaitse alla, seal pesitsevat lendorav. Tädi vihastas. Põhjalikult. Looduskaitsjate peale. Mis lendorav? Tema õues orav ronib mööda mände, ükski ei lenda. Ta on kuulnud, et ka hiired lendavat. Jama! Tema majas hiired närivad seina augu, ükski ei lenda aknast tuppa. Looduskaitsjad ajavad umbluud. Loodus ei taha mingit kaitset.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid