Ilusad invasiivlilled: õied on kaunid, kuid võime kõik enda alla matta lausa ohtlik

Kevadel katavad soodsates kasvukohtades mõned kirkaõielised taimed kogu maa-ala. Õied on ilusad, kuid nende võime kõik muu enda alla matta on lausa ohtlik.

Vaadates kevadisi metsaaluseid võsaülaste lillevaipu, on tekkinud üks imelik mõte. Nimelt: kui tegu oleks võõrliigiga, siis me peaksime teda kohutavaks invasiivikuks ja muretseks, et ju ta kõik muu taimestiku lämmatab. Aga ei lämmata ta ühti. Ka kõige ülasemastes kohtades leidub ikka paigakesi teistelegi salutaimedele. Tõsi küll, võsaülase valitsemist ei näi vääravat mitte keegi.

Ometi on üks tegelane, kes saab ka võsaülasest võitu. See on karulauk. Toosama moe- või trenditaim, mille järele vahepeal lausa hulluks mindi. Karulauk on meil küll looduskaitse all, ent usutavasti rändas temagi siiamaile algselt siiski inimese kaasabil.

Karulauk ja kanakoole laiutamas

Ka mulle meeldis karulauk väga. Istutasin ta kunagi oma kodusesse puisniidumetsagi, ent ta ei tundnud end seal õnneks hästi. Sest Ahvenamaal Ramsholmil nähtud vaatepilt on mind pannud karulauku suisa pelgama. Sealne salumetsaalune on ainult karulaugu päralt. Tihke lehestik on haaranud võimu nõnda, et isegi võsaülased välja söönud. Mis liig, see liig.