Poolteist kuud ajutise kaitse ja toetusteta. “Millest me peaksime tütrega elama?”

Venemaa kaudu põgenenud ukrainlanna kardab, et tal tuleb käed rüpes oodata sügiseni, kuni politsei- ja piirivalveamet tema tausta kontrollib ja ajutise kaitse annab. Tööle ta niikaua ei saa, toetusi ka mitte. “Millest peaks seni elama?” on üheksa-aastase tütre ema meeleheitel. PPA lubab otsust siiski lähipäevil.

36aastane Lena (nimi muudetud) ja tema üheksa-aastane tütar elavad Harkujärve kogukonnakiriku pisikeses külalistetoas. Eestis on nad olnud poolteist kuud ning asjaajamine on takerdunud.

Nende toas on aknake, tuppa mahuvad kaks välivoodit, laud ja kapp. Lena keedab teed, palub ette ja taha vabandust, et pani minu tassi kogemata suhkrut, ta ise joob musta teed piimaga.

Kahtlane, sest läbis Venemaa

Veel aasta alguses ei oleks Lena osanud arvata, et peab jätma korteri Harkivi lähedal, klaveriõpetaja töö muusikakoolis, võtma kohvri, haarama tütre käe otsa ja põgenema. Lena isa on venelane, ema ukrainlanna, temas on vanaema poolt ka juudi verd.

“Tulistati, pommitati,” räägib ta, miks otsustas 23. märtsil lahkuda. Ta žestikuleerib elavalt, vahepeal tõmbuvad silmad niiskeks, siis jälle pilluvad need tuld.

Tema ja tütre ainus võimalus oli põgeneda Venemaa kaudu. Nüüd on sellest saanud probleem.