Draakon küsib: "Milleks hingetutele vabadus?”

Sõda Ukrainas on vaatamiseks mu juurde jooksutanud mitmeid Vene filme, mis tehtud selge mõttega, et sõda ja diktatuur iialgi enam ei korduks. Sellegipoolest on tegelikkuses läinud teisiti.

Kõigepealt on küsimus, miks ei suutnud need kolm filmi – „Tappa draakon” („Убить дракона”), „9. rood” („9 рота”) ja „Cargo 200” „Груз 200” –, millest ka juttu teen, muuta masside mõtlemist.

No tõesti, „Tappa draakon”, mis jõudis kinodesse 1988. aastal, on ehk oma alltekstide ja kujunditega nii tihe, et massidel pole seda lihtne vastu võtta.

„9. rood” tuli välja 2005. aastal. On ka kunstiline, aga selle sõna kõige paremas mõttes – stsenaariumis ei ole nii-öelda traageldatud kohti, ja nagu „Tappa draakonis”, sünnivad sealgi väga head näitlejatööd.

Ja siis täielik saast – „Cargo 200” („Груз 200”). See on koondnimetus tsinkkirstudele, milles Afganistani sõjas hukkunud Nõukogude sõdurid koju saadetakse.