Trehvamine tantsupeol

„Tantsupeod Ranna rahvamajas viisid meid viiekümnendate keskel kokku, mis seal muud, ikka valssi tantsides. Noor inimene peab ju kuskil käima, meie käisime tantsupeol,“ mäletab Luule noid aegu.

Uno mängis seal akordioni. Nende aja tantsumuusikat tehtigi akordionil. Pillimehi oli alati mitu, nii õnnestus Unol vahepeal Luule tantsule kutsuda.

„Oma paar aastat või rohkemgi läks meil tantsude peale,” ütleb Luule. Ja lisab, et ega need jalad muidu valutaks nüüd, need on ära tantsitud. Aga pillimäng oli kindlasti see, mis teda Uno külge köitis. Ilus poiss ja laulumees pealekauba.

Uno versioon teineteise leidmisest kinnitab Luule sõnu. Aga ka täiendab. Eks pere loomiseks tuligi noorel mehel käia pidudel ja tantsuõhtutel. Kenasid noori tüdrukuid, kellega oleks võinud rohkem tutvust teha, leidus Uno sõnul ka Saare ümbruses, kuhu elu teda kandnud oli, kuid kodukandi neidusid pidas ta ikka kõige kenamateks.

“Saatuslikuks sai 1955. aasta, mil olin venna juures Kadrina kaupluses tööl ja Ranna rahvamaja pidudel käies jäi silma väga kena tumeda peaga neiu, nimega Luule. Temaga 30. aprillil 1957 Pala külanõukogus abielu registreerisime,” ütleb Uno.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid