ARMASTUSE LUGU | Pulmaöö 65 aasta eest veedeti porri kinni jäänud autos. Teineteisest kinni hoitakse aga siiani
(5)
Kuigi Luule ja Uno Arula lapsepõlvekodude vahe linnulennult oli vaid paar kilomeetrit — Luulel Sookülas ja Unol Punikveres –, said nad tuttavaks alles siis, kui Uno sõjaväest tagasi oli. Lapsena ei puututud lihtsalt kokku — üks käis Ranna, teine Pala koolis.
Trehvamine tantsupeol
„Tantsupeod Ranna rahvamajas viisid meid viiekümnendate keskel kokku, mis seal muud, ikka valssi tantsides. Noor inimene peab ju kuskil käima, meie käisime tantsupeol,“ mäletab Luule noid aegu.
Uno mängis seal akordioni. Nende aja tantsumuusikat tehtigi akordionil. Pillimehi oli alati mitu, nii õnnestus Unol vahepeal Luule tantsule kutsuda.
„Oma paar aastat või rohkemgi läks meil tantsude peale,” ütleb Luule. Ja lisab, et ega need jalad muidu valutaks nüüd, need on ära tantsitud. Aga pillimäng oli kindlasti see, mis teda Uno külge köitis. Ilus poiss ja laulumees pealekauba.
Uno versioon teineteise leidmisest kinnitab Luule sõnu. Aga ka täiendab. Eks pere loomiseks tuligi noorel mehel käia pidudel ja tantsuõhtutel. Kenasid noori tüdrukuid, kellega oleks võinud rohkem tutvust teha, leidus Uno sõnul ka Saare ümbruses, kuhu elu teda kandnud oli, kuid kodukandi neidusid pidas ta ikka kõige kenamateks.
