25 aastat hiljem: mis meenub Tartu 1988. aasta muinsuskaitsepäevadest?
Mida teie mäletate Tartu muinsuskaitsepäevadest? Kirjutage meile veeb@maaleht.ee või jätke oma arvamus kommentaaridesse!
Toomas Kiho
Akadeemia peatoimetaja
28. jaanuaril 1988 oli Eesti NSV Ülemnõukogu presiidium, kartuses, et eesti rahvas võtab oma võitluslippudena taas välja sinimustvalge, keelanud “varem eksisteerinud riikide” sümboolika kasutamise. Avastasime, et kunagise EÜSi maja küljes – aga sellelt seltsilt need värvid pärinevad – leidus lipuhoidik just täpselt kolme lipuvarda jaoks, ning sellest sugenes JOKK-lahendus: panime nendesse hoidikutesse kolm ühevärvlist lippu − ühe sinise, ühe musta ja ühe valge.
Ning kui muinsuskaitsepäevade suur tõrvikurongkäik − rahvuslikult ülendatud meeleolus − ülikooli peahoone juurest üles lõpp-punkti, EÜSi ja praeguse ERMi näitusemaja ette kõnekoosolekule jõudis, sai rahvas korraga sinimustvalge elamuse.
Ja kõige tähtsam: et kolme värvilipu aktsioonile ei järgnenud kommunistlikku repressiooni, võttis rahvas 1988. aasta kestel peiduurgastest välja vanad ning õmbles üha uusi rahvuslippe, mille all mindi juba paar päeva hiljem “vabastama Raadit” ning mille all lauldi end lõpuks lõplikult vabaks.
Kaarel Tarand
ajalehe Sirp peatoimetaja
Kokkuvõtlik tunne neist päevadest on “See on lõpetatud!”. Veendumus, et okupatsioonivõimuga on asjad ühel pool, kinnistus mus küll juba aasta varem, mil jõudsin tagasi täiesti demoraliseerunud okupatsiooniarmee sundajateenistusest. Kogemus seal ütles, et praktikas on iga nõukogude polk võetav ehk kahjutuks tehtav n-ö palja käega, mõne asja tundva mehe jõul. Ja kui kord nii, siis polnud ju vähimatki põhjust kedagi karta, sealhulgas Tartu kohalikke kagebiite või miilitsaid või Raadi plangutaguseid.
Põhimõtteliselt purunesid neil päevil viimased pidurid ja piirid. Sellest hetkest võis kõike ning ainult füüsiline suutlikkus takistas rohkem ja kiiremini tegutsemast iseseisvuse taastamise teel. Ses kontekstis tundusid kõigi reformikommunistide ja muu nomenklatuuri ettevaatlikud sammukesed ja jutukesed, olgu tegu siis Rahvarinde või “suveräänse NSVga”, ajast ja arust tagurlusena. Vabadus oli vaid vormistamise küsimus, ja ainus nõue vormistamisele oligi, et see olgu aus ja sirge minek.
Tõnis Lukas
Eesti Rahva Muuseumi juht,
Tartu muinsuskaitsepäevade korraldustoimkonna esimees
Peamine, mis rahval oli nendelt päevadelt Eesti Vabariigi taastamise sündmustele kaasa võtta, oli rahvuslik vaimustus − see kandus korraldajatelt üle rahvale, kes omakorda hakkas innustama korraldajaid. Tegelikeks kangelasteks saidki osavõtjad, kelle hulgast mõne panus oli just õigeaegne ja tohutult tähtis.
Päevade üldmuljes oli oluline koht neil rohkem kui sajal õpilasel ja üliõpilasel, kes moodustasid üliolulised turvarühmad.
Tartu muinsuskaitsepäevad vabastasid just selle energia, mida oli vaja äratundmiseks, et nüüd on aeg küps sinimustvalge välja tuua – s.t on kogunenud piisavalt kollektiivset vaimustust ja julgust.
