Foto: Raivo Tasso

Esimest korda toimuvad Eestis valimised nii, et hääle saab anda ainult partei nimekirjale, mitte ühelegi selle kandidaadile eraldi.

Varasematel Riigikogu ja ka eelmistel europarlamendi valimistel on alati olnud võimalus, et mõni populaarsem kandidaat tõuseb tänu saadud häälte arvule erakonna nimekirjas ettepoole ja vähem hääli saanu langeb tahapoole. Seekord valijate hääled kandidaatide järjekorda nimekirjas enam ei muuda.

Hääl läheb parteile

Ühelt poolt on valijal nüüd jäänud vähem valida ehk on võetud ära võimalus kandidaatide järjestust partei nimekirjas muuta.

Teisalt on kogu valimisprotseduur muutunud mõnevõrra ehk isegi selgemaks ja vähem eksitavaks. Eks oli ju senigi valija hääle kaal kandidaatide järjestamisel, võrreldes parteikontoritega, pigem näiline ja tõi tagantjärele palju pettunuid.
Nüüd nii enam ei juhtu, et andsin hääle küll mulle isiklikult meeldivale kandidaadile, aga valituks sai tema asemel hoopis teine samast nimekirjast.

Nüüd on hääl antud parteile ja tulebki leppida partei tehtud otsusega, kes saadikukoha saab.

Seega tasub tõsiselt jälgida vaid esimest otsa parteide nimekirjades, sest tagapool olijatel lootust valituks saada ei ole. Kui Eestist pääseb Euroopa Parlamenti üldse kuus inimest, siis mis tahes nimekirja seitsmendal või kaheksandal pole isegi teoreetilist võimalust valituks osutuda.

Küll võib minna nii - ja paaril juhul on teada, et lähebki -, et valituks osutunud kandidaat ise loobub Brüsselisse minemast ja annab oma saadikukoha nimekirjas järgmisele.

Kes valib, see valitseb

Valida või mitte valida - see pole küsimus ega midagi. Kui ei vali mina, valib minu asemel keegi teine. Ja kui siis mulle ei meeldi, mis tema valitud teevad, pole mul isegi õigust nende kallal suud pruukida.

Niisiis valida. Ent keda? Pakkuda on nendel valimistel kolme võimalust.

Esiteks. Kuna erakonnad on mind kui mõistlikku valijat oma suletud nimekirjade ja peibutuspartidega põhjalikult nöökinud, anda nende karistuseks oma hääl mõnele üksikkandidaadile.

Mida rohkem ta erakondadelt hääli ära tõmbab, seda tõenäosem on, et nad suletud nimekirjade süsteemist loobuvad.

Teiseks. Kui tahan siiski mõne erakonna poolt hääletada, kuid õieti ei meeldi mulle neist ükski, kasutan vana head eemaldamismeetodit.

Võtan erakondade nimekirja ette ja tõmban kõigepealt maha selle, kes mulle kõige vastumeelsem on, siis järgmise jne. Kes lõppu jääb, see minu hääle saab.

Kolmandaks. Kui olen nii kindlalt mõne erakonna poolt, et tolle tobedad reklaamidki mind ei häiri, siis probleemi pole.

Heidame siinkohal kiire pilgu vähegi olulistele nimekirjadele ja kandidaatidele, tuues ära nimekirjade alguse.

Vene Erakond Eestis
nr 101

(Stanislav Tšerepanov)


Pikalt Eesti poliitilisel areenil olnud, aga seni marginaalseks jäänud suhteliselt mõõdukate vaadetega venekeelne erakond. Avaliku arvamuse uuringute järgi pole neil selgi korral suurt lootust.

Põllumeeste Kogu nr 102

(Mart-Olav Niklus)


Ka Põllumeeste Kogu puhul on tõenäoliseks valimistulemuseks osavõturõõm, nii nagu on läinud kõigil viimastel Riigikogu valimistel.

Rahvaliit nr 103

(Anto Liivat, Karel Rüütli, Jekaterina Golubtsova)


Rahvaliit panustas seekord mõnevõrra ootamatult suhteliselt tundmatutele uutele nimedele, kellest võib-olla kunagi saavad tegijad.

Valimiskampaania on olnud sümpaatselt asjalik ja pigem tagasihoidlik.

Keskerakond nr 104

(Edgar Savisaar, Siiri Oviir, Vilja Savisaar, Jüri Ratas, Vladimir Velman)

Kuna Edgar Savisaar on avalikult öelnud, et jääb Tallinna linnapeaks ning Brüsselisse ei kavatse minna, tuleb nimekirja tegelike esinumbritena käsitleda Siiri Oviiri ja Vilja Savisaart.

Huvitav küsimus on seejuures ka, kas Vilja Savisaar valituks osutudes ilma Edgarita europarlamenti ikka läheb või on temagi loovutamas oma kohta nimekirjas järgmisele.

Avaliku arvamuse uuringud lubavad Keskerakonnale edu.

Seejuures on päris raske vahet teha, kui paljud potentsiaal-
sed valijad mõtlevad parimate esindajate valimisele Euroopa Parlamenti ja kui paljud on hoopiski tuld võtnud üleskutsest näidata neil valimistel Keskerakonda toetades koht kätte Andrus Ansipi valitsusele.

Kõlab esmapilgul küll tõsise võimalusena valitsuse vastu meelt avaldada, aga millist vahetust tähendaks Eesti praegusele valitsusele mõne keskerakondlase valimine Brüsselisse? Keda nad sellega Eestis välja vahetavad?

Ja kuidas avaldada umbusaldust kellelegi, kes ei kandideeri? Erinevalt Edgar Savisaarest valitsuse juhtparteide liidrid Andrus Ansip ja Mart Laar seekord ju valimistel ei osale.

Seetõttu on toimuva nimetamine umbusalduseks valitsusele võrreldav efektse härjavõitlusega, kus toreadoor teeb trikke, aga paraku ilma härjata.

Hea külg Edgar Savisaare peibutuspardina kandideerimise juures on aga see, et kindlasti peibutab tema osalus rohkemaid inimesi üldse valima tulema.

Huvitav on teada tõsiasja, et Keskerakonna ja Reformierakonna esindajad istuvad Brüsselisse valimise korral ilusasti koos ühises Euroopa Parlamendi suuruselt kolmandas liberaalide fraktsioonis. Kodus tehakse nägu ületamatutest erinevustest, aga tegelikult on Siiri Oviir ja Toomas Savi viis aastat Euroopas rahulikult koos olnud.

Isamaa ja Res Publica Liit nr 105

(Tunne-Väldo Kelam, Marko Mihkelson, Karoli Hindriks, Andres Herkel)


IRLi valimiskampaania deviisi all "Õiged otsused raskel ajal" kõlab küll igavalt ja pisut õõnsalt, aga vähemalt ei aja nad otsest jama. Pole ka häälte võitmiseks üles seatud kandidaate, kes tegelikult valituks osutudes ei kavatse europarlamenti minna.

Tunne Kelam esikandidaadina küsib uut mandaati, olles juba viis aastat Euroopa Parlamendis sama tööd teinud. Ühena vähestest Eesti esindajatest on ta seal ka aeg-ajalt pildile pääsenud, ajades järjekindlalt stalinismi hukkamõistmise ehk pisut kitsast, aga tänuväärset rida.

Oluline on teada, et IRLi esindajad kuuluvad valituks osutudes europarlamendis praegu suurimasse Euroopa Rahvapartei saadikurühma, kus Eesti võiks ju kellegagi esindatud olla.

Reformierakond nr 106

(Kristiina Ojuland, Urmas Paet, Igor Gräzin, Silver Meikar, Raivo Järvi)

Loomulikult on täiesti absurdne jutt, et Reformierakond lubab oma valimisreklaamides minna europarlamenti eelkõige selleks, et hoida Eestis vanemahüvitist ja madalat tulumaksu. Tule taevas appi! Neid küsimusi ju Euroopa Parlamendis ei otsustata.

Sel taustal võiks tõsiselt norida lubatud Euroopa tasemel meeskonna sisulise kompetentsi üle. Aga eks me saa aru, et valimisplakatitel suurte tähtedega kirjutatu pole mõeldud mõtlevale inimesele tõsiselt võtmiseks.

Reformierakonna esikandidaat Kristiina Ojuland võiks endise välisministrina põhimõtteliselt Brüsselisse sobida küll. Kui nad aga peaksid saama ka teise koha, siis tuleb arvestada, et nimekirja teine Urmas Paet on lubanud loobuda ja osutub välisministrina häälte kogujaks hoopis tuntud euroskeptiku Igor Gräzini Brüsselisse viimiseks.

Tasub siingi korrata, et valituks osutudes istuvad reformistid ja keskerakondlased ilusasti ühes ja samas europarlamendi suuruselt kolmandas fraktsioonis, kus põhimõtteliselt võiks ka piisata neist ühe esindajatest.

Ühendatud Vasakpartei nr 107

(Georgi Bõstrov, Vladimir Iljaševitš, Juri Mišin)


Võib ennustada, et kui üldse mõnel vene nimekirjal on mingit lootust pildile saada, siis võib-olla sellel Maardu linnapea juhitud seltskonnal. Kus temast järgmisteks kandidaatideks on tuntud Eesti iseseisvuse avalikud vastased.

Juba selle nimel, et nende šansse vähendada, tasub kõigil eestimeelsetel inimestel kindlasti valima minna.

Sotsiaaldemokraatlik Erakond nr 109

(Ivari Padar, Katrin Saks, Marianne Mikko, Sven Mikser, Eiki Nestor)


Valimisreklaam Ivari Padariga vankrit kraavist sikutamas ja lubadus minna Brüsselisse tööd tegema ei ole just väga suured vaimuvälgatused, aga sarnaselt IRLiga ei aja sotsiaaldemokraadid valimiskampaanias vähemalt sellist uskumatut sisepoliitilist jama nagu Kesk- ja Reformierakond.

Ning üles seatud kandidaadid ka tõesti kandideerivad ise, mitte ei kogu vaid teistele hääli.

Europoliitilise kompetentsi mõttes on tegu kindlasti ühe tuumakama seltskonnaga. Vähetähtis pole seegi, et sotsiaaldemokraadid on europarlamendis üks kahest suurimast fraktsioonist, kus eestlastel tasub kindlasti esindatud olla.

Libertas Eesti Erakond nr 110

(Jüri Heldur Estam)


Rohelised nr 111

(Marek Strandberg, Peep Mardiste, Valdur Lahtvee)

Eelmistel europarlamendi valimistel kogus Marek Strandberg parteitu üksikkandidaadina päris palju hääli. Nüüd on tal erakond selja taga.

Riigikogu valimistel rohelised viimati üllatasid, aga pole osanud edu laines edasi minna. Küsitluste järgi on oht seekord mitte valituks osutuda.

Martin Helme nr 114

Indrek Tarand nr 115

Küsitluste järgi ainuke üksikkandidaat, kes võib parteide nimekirjade vastu tõsist edu saavutada ja valitukski saada. Kui nii läheb, on see pretsedent, sest viimase aja Riigikogu jm suurematel valimistel pole ükski üksikkandidaat valituks osutunud.

Endise välisministeeriumi kantsleri ja praeguse eurosaadiku Andres Tarandi pojana suudab ta Euroopa Liidu poliitika küsimustes kindlasti kaasa
rääkida.

Ilmselt kujuneb ta peamiseks protestikandidaadiks, kellele annavad hääle paljud neist, kes tahavad parteide suletud nimekirjadele koha kätte näidata.

Dimitri Klenski nr 117

Üks pronksiöö kohtuasja neljast peaosalisest.