Foto: Sven Arbet

Mõnikord paistab lausa, et taevas jääb kisa mahutamiseks liiga madalaks. Ei teagi, kas asi on pilvises ilmas või kehvas geneetikas, kuid tänavu on see “mõnikord” muutunud pea pidevaks.

Loo teeb hullemaks see, et meie maailmataju mõjutavate raamide loogika on enamasti sama raskesti hoomatav kui kolmeaastase väljamõeldud mängud. Ja kui üritada mõistuse häält maksma panna, kummub taevakaar mudilase mõurgest.

Mis sada päeva?

Põngerjareeglite lapsikusest saame kõik suurepäraselt aru. Täiskasvanureeglite lapsikus on teinekord sama karjuvalt kõrvakriipiv, kuid seda ei kipu me nägema.

Üks näide. Eelmisel nädalal sai valitsusel täis sada päeva, ja see oleks nagu mingi sündmus. Miks? Mis see meie poliitikat määrab, et Napoleon kunagi sajaks päevaks pagendusest tagasi tuli ja Franklin D. Roosevelt saja esimese ametis oldud päevaga 15 seadust läbi surus, mis kogumis panid aluse tema New Deal’ile. Kusjuures Napoleoni pagenduspaus kestis tegelikult 111 päeva, ning kui asjassepuutumatuid paralleele edasi vedada, siis sama ajaga saab üks metsseapõrsas sünnitamisküpseks.

Sellest hoolimata räägitakse Eestiski sellest, et valitsusele võiks anda sisseelamiseks ja tööleasumiseks sada kriitikavaba päeva ning valitsus ise üritab esimese saja päevaga kohe midagi märkimisväärset ära teha. Viimasel ajal muidugi opositsioon neid sadat päeva ei anna, kuid võimul olijad üritavad ikka midagi head teha.

Võiks ju hakata lolle küsimusi küsima. Miks mitte hoopis kolm kuud? Saaks rutem asjad tehtud. Veel parem kaks kuud, sest korraliselt vahetub meil valitsus tavaliselt aprilli algul ning paari kuu või kümne nädalaga oleks jaanipäevaks märk maas.

Sada päeva tiksub paratamatult jaanipäevajärgsesse aega ning siis on eestlastel niikuinii muud toimetused.

Meie oma tehtud mõttetuid mõtteraame on veel. “Kui on must, näita ust!” Mõnus. Laiendame seda mõtet. Kui meil siin jamaks läheb, tohivad meile appi tulla ainult valgenahalised sõjaväelased. Mustad võidelgu Lätis. Veelgi enam, meile appi tulemise tohivad otsustada ainult valgenahalised. USA oma vale karva presidendiga mingu Leetu.

Kõik see on jamps ning inimeste aja ja tähelepanu raiskamine. Kui mõtetel on raamid ümber, ei jää aega ega võimalust märgata seda, mis on tegelikult oluline ja juba toimub. Enesepettus tuleb lõpetada ning võtta teadmiseks, et sinisilmne linalakaline eestlane on väljasurev tõug.

Meil võib õnnestuda säilitada oma keel ja meil võib õnnestuda säilitada oma kultuur, kuid meil ei õnnestu säilitada tõupuhast eestlast. Mida tahes see viimane ka tähendaks, nii palju vallutatud mereäärses maanurgas ei ole tõupuhtus niikuinii võimalik.

Need mõtted võivad vihastada, kuid vihale järeleandmine on jälle kolmeaastase reaktsioon. Jooksed ilge hooga, jääd varvastpidi kivi taha kinni, käid matsti maoli ja vihaga üles karates on vaja süüdlast karistada. Loomulikult on süüdlane selge ja karistuseks saab kivi palja varbaga ilge paugu. Ongi sündinud suvine kolmainsus: katkine põlv, valutav varvas ja täis süda.

Jätaks täiskasvanuna kivi pihta jalaga löömata. Vaataks rahvastikupüramiidi ja tõdeks, et meie potentsiaal senisel moel jälle miljonirahvas olla on pehmelt öeldes nigel ja otse öeldes olematu.

Poliitikud võivad teha suuri sõnu sellest, et talendid tulevad tagasi ja naised hakkavad sünnitama varem ning rohkem. Arvud ja trendid on teistsugused ning loosungid loodusseadusi ei muuda.

Keskendume parem sellele, mis meist sõltub. Küsigem, kuidas defineerida XXI sajandi eestlast nii, et see mõtestus oleks ühtaegu nii realistlik kui ka vastuvõetav XX sajandil sündinud eestlasele! Kas tulevikueestlane saab olla nagu tegelane Eduard Bornhöhe ajaloolistes romaanides või Anton Hansen Tammsaare armastust ihalev ning igipettuv töömurdja?

Või meenutab see eestlane XX sajandi lõpu prantslast, kes pole just ülemäära palju ei Victor Hugo ega isegi Albert Camus’ teoste prantslaste moodi? Loodetavasti ei ole ta nagu Gollum sõrmuste vennaskonna triloogias, kellele on jäänud üks kallis aare ja mälestus ajast, mil ta oli veel inimene inimeste hulgas.

Aega oodata pole

Mis on selle eestlase väärtused? Kas oleme enesekindel osa mingist laiemast kultuuriruumist või kapseldume hirmunult oma maailma koos lootusega, et ehk püstitame seekord rekordi? Vanade vene kroonikate järgi on kõige pikem iseoleva Eesti ja Vene alade vaheline rahuaeg kestnud 51 aastat...

Oluline on seegi, kes tulevikueestlase defineerib. Kas need oleme meie ise või teeb seda keegi mujal? Igaüks võib lähtuvalt oma paranoiadest ja lemmikvandenõuteooriatest otsustada, kes ja kus see “mujal” oleks. Ja kui polegi mujal, siis kes siin, nüüd ja kohe, sest aega oodata enam pole?

Paratamatult tuleb tõdeda, et kõik need “sajad päevad” ja ükskõik kas pagulaste või pagulastega hirmutamine ning päevapoliitiliste punktide noppimine on asendustegevus. Mis ei aita kuidagi vastata moodsale versioonile Agnese kuulsast küsimusest Pirita kloostri viimsete päevade aegadest. “Kes meist saab!?”