Foto: Sven Arbet

Alustan Eesti Rahvusringhäälingu kogemusega ja siis liigun edasi selle kevade kõmuteema, kooseluseaduse juurde. Kuid esmalt ERRist.

Vahel ikka juhtub, et mingi saade või lugu mõnele ei meeldi. Õige eestlane teab selle peale lahendust: kus viga näed laita, sealt tule ja kaeba. Kuid kellele kaevata? Loomulikult ülemusele, või veel parem, ülemuse ülemusele. Kindlaim on muidugi kaevata kõige kõrgemale ülemusele. „Siis see, kellega ma rahul ei ole, alles saab,” mõtleb ürgeestlane.

Ei saa. Tavaliselt ei saa kahel põhjusel. Esimene on see, et mida kõrgem ülemus, seda suurem on tõenäosus, et ränga rahulolematuse põhjustaja ei allu sugugi talle ning teema sumbub vahendajatesse. Teine on aga kaebajapõhine.

Kuuma suppi krae vahele

Tihtipeale on pöördumine vormistatud stiilis “Teie asutus on nõme ja töötajad mölakad ning kas te saate sellest aru?”. Kui üritada viisakalt vastata, et teinekord võib tõesti midagi vussi minna, kuid inimesed on ikka vahvad ja asutus vinge, siis tuleb teine kiri. Nüüd võetakse ette vastukirjutaja personaalküsimus, viidatakse, et tema on narride narr ja lollide loll. Põhimõtteliselt on tegu sama olukorraga, kui tahta kellelegi kuuma suppi krae vahele kallata. Ise ei ulata, kedagi oleks appi vaja.

Mingil imepõhjusel keeratakse kauss kummuli just selle inimese pähe, keda tahetakse oma ettevõtmisele liitlaseks. Loomulikult juhtub nii, et see, kellele esimesena valada, saab kõrvetada. Lisaks on tal riided rikutud ja hing täis, sest ta ei saa aru, millest järsku selline vägivald.

Nüüd loodetakse, et tema võtab ja väänab supi oma särgi seest kopsikusse ja valab järgmisele, kes saab veidi vähem kõrvetada, kuid sama palju solvata.

Kui loll peab olema inimene, kes loodab, et see jada tõesti tööle hakkab ning annab talle soovitud tulemuse? Seda ma ei tea, aga et niisuguseid unistajaid on palju, võin kinnitada.

Sellega olengi lõpuks jõudnud kooselu reguleeriva seaduseni. Olgu kohe sissejuhatuseks öeldud, et tegelikult on see teema sama mõttekas kui jalgpalli MM. Kisa-kära taevani, kuid päriselt puudutab väheseid ja tülli ajab paljusid.

Tegelikult ka, mis vahet meil siin on, kes teisel pool maakera kõige paremini nahkmuna vastaste väravasse toimetab?

Kõrvalepõikena. Palju pole ju inimestele kooseluseaduse juures valikuid jäetud. Seaduse vajalikkusest rääkides on ropp sõim tagatud ja muidu tagasihoidlikud eestlased hakkavad sõnaloomega tegelema.

Teisipidi pole lugu parem. Katsugu keegi vaid sõna võtta, et samasooliste kooselu pole vaja eraldi reguleerida. Kohe sildistatakse tagurlaseks, keda arvamusliidrid võivad kividega loopida või tsenseerida.

Käisin huvi pärast Facebooki-lehel, mille on asutanud samasooliste kooselu pooldavad heterod. Tahtsin näha, kuidas seal arutelu välja näeb, kuid arutelu oli vähem kui Kesknädala kommentaariumis. Viimases saab Edgar Savisaare vastu sõna võtta, tolerantsusele kutsuval lehel kustutatakse armutult kõik lehe ideoloogiaga vastuolus olevad kommentaarid. Ootamatu.

Teema juurde tagasi tulles. Selgelt on näha poliitilist tahet samasooliste kooselu seadustada. Järelikult on mõtte vastastel vaja liitlasi, kes võiksid aidata seaduseelnõu läbi kukutada. Põhimõtteliselt pole vaja isegi 51 vastuhäält, piisab sellest, kui kallutada kõhklevad inimesed otsustavalt istungilt puuduma.

Nimelt on selle seaduse vastuvõtmiseks vaja vähemalt 51 häält sajast. Kui pooltolijaid on näiteks 45 ja vastuhääletajaid 33 – muuseas, sellise häältevahekorraga jäeti eelnõu enne jaanipäeva menetlusse –, siis sellest seaduse vastuvõtmiseks ei piisa.

Nüüd on küsimus, kuidas üritatakse poliitikute kas või passiivset toetust saada. Tähelepanelik lugeja juba teab, et labidaga pähe virutades. Kõigile saadetakse spämmi. Kõiki ähvardatakse, üritatakse tekitada negatiivseid emotsioone. Ja siis tullakse oma tahtmisega lagedale ning imestatakse, et plaanid ikalduvad.

Pole midagi imestada

Reklaaminduses teatakse, et nii need asjad ei tööta. Emotsionaalsete otsuste juures – ja seda on kooseluseaduse vastuvõtmine või tagasilükkamine nii või teisiti – tuleb saavutada emotsionaalne toetus, mitte tõrjumine. Järgmiseks tuleb pakkuda argumente, millega inimesed saavad oma emotsionaalseid otsuseid põhjendada.

Nii müüakse eestlastele linnamaastureid. Ainuüksi tänavu on tuhatkond inimest tundnud tungi osta tuttuus auto, mis võimaldab enamikule teistest liiklejatest nii sõna otseses kui kaudses mõttes ülevalt alla vaadata. See on emotsionaalne pool.

Ratsionaalselt rõhutatakse kõrgema isteasendi pakutavat paremat ülevaadet, suurusega kaasnevat turvalisust, paremat läbivust ja muud hästikõlavat.

Kui kooseluseaduse läbiminek tahetakse pöörata läbikukkumiseks, on aeg labidas käest ära panna ja pisut mõelda. Mis sunnib võrdluses “traditsiooniline perekond versus võrdne kohtlemine” emba-kumba eelistama? Seni on seaduseelnõu pooldajad pakkunud poliitikutele paremaid vastuseid.