Seeneriik hõlmab kuni viit miljonit liiki seeni, mitmesuguste elukeskkondade, elutsüklite ja välimusega, alates ainuraksetest vees hõljuvatest organismidest pärmi ja hallituseni, kübarseenteni. Viljakehi – kübaraid – moodustab siiski vaid osa suurtest seentest. Enamus seeni koosneb mikroskoopilistest torujatest rakkudest, mis võivad moodustada suure võrgustiku ehk mütseeli. Ühe seeneisendi mütseel võib hargneda kümneid kilomeetreid. Seen on kolmas eluviis – ta pole taim ega loom. Mõned arvavad, et pigem lähedasem loomale, kes isegi jahti peab. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii mittesugulist kui ka sugulist paljunemist. Kuidas see viimane võiks toimuda?

450 miljonit aastat tagasi polnud maal midagi muud elavat, aga seened olid omale koha leidnud. Kui maa ärkas pikast jääajast, olid esimesed asukad bakterid ja seened. Seen on võimeline tegema kivist mulda. Seeneniidistik tungib kivisse ja lagundab selle molekulaarsel tasemel. Muld on mineraalne alus taimede ja bioloogilise maailma tekkeks. Kõigepealt ronivad mereveest välja vetikad ja asustavad kaldariba. Seened omakorda tungisid taimedesse. Sammaltaimed hakkasid seejärel tootma hapnikku. Kasvatasid juured alla. Devoni ajastul, 420 miljonit aastat tagasi, kasvasid muidu tühjal maal hiigelseened, mitu meetrit kõrged. Kuni ilmusid putukad, kes hakkasid seeni sööma. Hiigelseened ei pidanud „ussitamisele“ vastu ja taandusid praegusele mõõtmetasemele.

Mida nimetavad saarlased maahallituseks? Selle viktoriiniküsimuse vastus ongi: seened. On mõnusaid söögiseeni. Jube elukas aga on vamm. Kui see majas sees on, kipub majaga kutu olema. Kui kardinaalselt ja radikaalselt jaole ei saada. Vamm toodab ise veel niiskust ka juurde, õilmitseb ja õitseb, eriti keldritest ja umbseist põrandaalustest pihta hakates. Aga teisest küljest kõduseened lagundavad surnud taimi ja loovad uut orgaanikat. Kui neid poleks, oleks terve maailm „laipu“ täis. Puude tekkimisel tekivad uued seened koos maaaluse võrgustikuga, toetamaks metsakasvu.

Kui toimus katastroof ja 70% Maa elust suri koos saurustega välja, siis ilmusid mätta alt välja imetajad hiirelaadsed – meie esivanemad. Imetajad olid omamoodi kaitstud seentehaiguste eest – nende temperatuur osutus seentele veidi ebamugavalt kõrgeks. Meil vedas seega tervise poolest. Meil vedas ka siis, kui šoti bioloog ja farmakoloog Sir Alexander Fleming täheldas aastal 1928 juhuslikult, et seeneperekond Penicillium toodab antibiootikumi. Alates neljakümnendaist, eriti pärast Pearl Harbori rünnakut, läks penitsilliin massikäibesse, päästes elusid. Seened toodavad tänapäeval ravimeid ja hävitavad omi vihavaenlasi – baktereid. Kui ühed bakterid muutuvad immuunseiks, aretatakse seentest uusi antibiootikume. Käib visa võitlus – kes keda. Suremus tuberkuloosi ja mitmesse muusse nakkusesse on vägagi vähenenud, olematuseni.

Maha kukkunud puuvili läheb käärima ja 10 miljonit aastat tootsid pärmiseened nii etanooli. Meie varane esivanem pidi õppima küpsetama pärmi poolt kergitatud leiba, aga ka pruulima kääritatud õlut ja veini parajal määral. Sest ega purjus isend eriti edukas olelusvõitluses pole. Osa inimkonnast saab koos kääritatud joomaga koos eksisteerida, osa mitte eriti – sureb vara ära. Raimo Aas on väljendanud, et alkohol paneb tööviljakuse ikalduma. Eks kipume alkoholismi toetama, kui aktsiisi alandame nii, et iga lapski saab rüüpe kätte?

Mul oli ka paar isiklikku ja täiesti omaseks saanud seent olemas. Üks oli kubemeseen, ammusest ajast sõbralik kambamees. Tuletas kerge kratsimisvajadusega aegajalt meelde, et vaja duši alla minna. Teine oli varba küüneseen. Teeb kenasti küüne värviliseks ja sööb seda. No las sööb, ega mul kahju pole. Aga see hakkas silma tütrele, kelle käsul sõitsin lõpuks Rakverre naha- ja suguhaiguste arsti juurde. See kena noorik võttis liikme otsast kinni, venitas pikemaks ja keeras seda vasakule ja paremale. Kinnitas ülalöeldut. Muusugust haigust ei täheldanud. (Ühelt vanamehelt küsiti, kas tal Twitter on. Vastas, et kord nooruses oli, aga välja raviti. Minult arst Twitteri kohta ei küsinud). Arst kirjutas välja kummagi seene jaoks rohu ja kolmanda veel jalanõusse pihustamiseks. Keelas paljajalu toas käimise ära, aga õues võib. Ei tea, miks? Rõhutas, et küünt enam endiseks siledaks ei saagi, sest olen nii vana inimene, et ei talu enam ekstramürgiseid rohtusid. Nüüd olen siiski oma seentest puhas ja kuidagi kahju on. Ikkagi väetimate tapmine. Teen neist lahkumise puhul lohutuseks „sada ja seened“.

Väljend „sõida seenele“ koos analoogsete „käi kukele“, „ kuu peale“, „kuradile“ ei peagi alati pahameelt väljendama, aga võib ka sooja soovitust sisaldada, et hästi läheks. Näiteks „pind päkka“, „nael kummi“, „käi persse“! Muide on ka kena see, et eestikeelne vana õige kehaosa nimetus jälle trükikirjaski lubatav paistab olevat. Milleks keelt risustada! Näiteks maalt pärit Mannu ei teadnud kõrgkooli esimese kursuseni sõna „noku“ tähendust, polnud kuulnudki. Kui siis rühmakaaslased tagaselja noort õppejõudu Nokuks nimetasid, läks Mannu ja kõnetas härrasmeest: „Kuule, Noku!“

Selle tõdemuse peale võiks jälle teha „sada ja seened“. Aga kaifi võib kätte saada ka otseselt seentest. Psilotsübiin on hallutsinogeen, mida võib leida rohkem kui 180 seeneliigist. Eestis kasvavatest on nimetatud terav paljak, värvikud ja tulinutid. “Maagilised seened” on sihvaka valge või hallikasvalge varrega, kuivatatult tumepruunid. Psilotsübiin muudab oluliselt tarvitaja maailmataju, tekitades muuhulgas ka hirmutavaid kogemusi – et mine või hulluks. Võib saada itsitava tujutõusu ja hallutsinatsioonid, aga ka iivelduse, paanika, surina jalgades ja kätes, vägivaldse käitumise (kas siit tuleneb ka väljend, et rusikad sügelevad, vaja äsada?). Tungalteramürgistusest põhjustatud hallutsinatsioonidega on seletatud mitmeid meie kui maakate seas levinud libahuntide ja muude müstiliste olendite müüte. Vaat sulle säh, kust meie rahvaluule tuleneb!

Seened suudavad lagundada materjale ja ehitisi ning patogeenidena levitada taimede, loomade ja inimeste haigusi. Seentest põhjustatud viljasaagi vähenemine ja riknemine võib oluliselt mõjutada majandust. Aga ka mistahes kaifis olles tuleb vältida rohelist kärbseseent. See tapab. Tundmatute seente söömine on üliohtlik, erinevalt näiteks tundmatute loomade söömisest. Seepärast soovitaks soojalt üht varianti seenel käimisest, mida tuttav inimene – poeg, tehnikamagister – harrastab. Läheb metsa, põllule või mere äärde ja korjab üles kõik seened. Kodus kallab ämbritäie lauale. Ja kirjanduse abil sorteerib – mis kõlbab milleks, mis on enam, mis vähem väärtuslik, mis tapab. Nii maailmavaade seente koha pealt aina laieneb!

Head seeneleminekut kõikidele kamraadidele ja muidu inimestele!