Aidi Vallik: Konstaabel võtab kodanikke vastu kuu igal 2. teisipäeval
Samamoodi üllatusin läinud sügisel, nähes väikest statistikat Eesti maakondades, täpsemalt Lõuna-Eesti maakondades töötavate uurijate töökoormuse kohta, mille järgi ühel sellisel uurijal olevat ühe kuriteo tagamaade, asjaolude ja süüdlaste väljaselgitamiseks uskumatult vähe aega. Ja seda mitte sellepärast, et ametikohad oleks täitmata, vaid sellepärast, et ametikohti olevatki just nii palju, nagu neid on, see tähendab - sellise töökoormuse kohta ilmselgelt liiga vähe.
Ime siis, et lahendamata kuritegusid, eriti varavastaseid, maapiirkondades nii palju on, et mõnes piirkonnas liiguvad tublidel talunikel peas organiseeritud omakohtu ja vabatahtliku, kuid paraku ebaseadusliku patrullteenistuse mõtted. Mis muid mõtteid sellises olukorras haududa saabki, kui riiklik politsei- ja õigussüsteem nende vara ja pereliikmete turvalisuse kaitset ei suuda tagada.
Samamoodi on maja- ja korteriomanikud hädas nahaalsete üürnikega, kes üürilepingu lõpetamisest kuidagi aru ei taha saada, keelduvad välja kolimast, tekitavad omanikele varalist ja moraalset kahju - aga kelle vastu ja oma elupinna vabastamiseks pole omanikel seaduslikku õigust ette võtta midagi muud, kui aastate pikku oodata lahendeid erinevatest kohtuastmetest. Ning siis kah üllatusega näha, kuidas isegi lõppastme kohtu otsus ei saa omavolitsejat tegelikult välja kolima ning kahjutekitamist lõpetama sundida.
Täielik tupik tekib sellest, et eraisikuna oma vara ja pere turvalisust kaitsta väljaspool kohtu- ja politseijõude on seaduse meelest väga kahtlane ettevõtmine. Lugeda on olnud kriminaalasjadest, kus süüdi mõistetakse hoopis sissetungijale füüsiliselt vastu astunud pereisa, äravarastatud majakraami vargalt tagasi nõudma läinud talumees, omavolitseva üürniku lihtsalt välja tõstnud korteriomanik ja nii edasi.
Selles olukorras, kus riikliku korrakaitse käed on teadaolevalt ja silmaga nähtavalt lühikesed, oleks loogiline, et kodanike õigusi oma vara kaitsemisel laiendataks, mitte neid ei kitsendataks. Väga võimalik, et praegu kehtivad isikliku turvalisuse ja vara kaitse piire sätestavad seadused töötati välja üheksakümnendatel aastatel, kus igas vallas või suuremas alevikus töötas pisike politseijaoskond vähemalt viis päeva nädalas ja reageeris väljakutsetele operatiivselt, või kui taheti seadustega leevendada sundüürnike santi olukorda. Nüüd aga, kus riik on küll rikkam, aga korrakaitse osas õhukesem, peaks ehk need seadused üle vaatama ja kohandama muutunud oludele vastavaks.
Pikemalt loe Läänlasest
