Aidi Vallik nukuteatrist: ilma usalduseta poolt ei valita
Viimastel päevadel on seoses Nukuteatri ümber kerinud skandaaliga minult paar korda küsitud, et kui ma eelmise kultuuriministri ajal asutusejuhtide lahtitegemise suhtes üsna kriitiline olin, siis kuidas ma seekord pole Nukuteatri juhi ja nõukogu liikmete väljavahetamisest veel midagi kirjutanud. Samamoodi imestab ka Jaak Allik ajakirjanduse vahendusel, miks Mari-Liis Lille kõne kiitjad ja kultuurivaldkonna arvamuskirjutajad nüüd Meelis Pai ära lasevad nülgida.
Kuid äsja Nukuteatris hargnenud sündmustik ei paista vähemalt minu kätte sattunud teabe valguses kaugeltki ühemõtteline. Iseenesest kulges ju tõesti kõik tuttavat rada ja otsekui kirjutatud stsenaariumi järgi (probleem juhiga - avalik info rahalistest raskustest - audit peale - otsesuhtluse minimeerimine - arvamuskujundus meediale antud teabe abil - lahkuma survestamine). Aga erinevalt eelnevatest sarnastest juhtumitest ei ole seekordse sündmustejada käivitamise algpõhjus kuigi selge.
Intervjuudest on läbi käinud süüdistatava poole repliike, nagu oleks ministeerium teiste teatritega võrreldes rahastanud Nukuteatrit proportsionaalselt palju väiksemas mahus, kui meie teisi teatreid, võib-olla on siia see koer maetud? Või pigem hakkas see lumepall veerema umbes veerand aastat tagasi "Karupoeg Puhhi" autoriõiguste skandaaliga seoses?
See ei olnud ju sisuliselt sugugi vaid väike nääklemine ajaleheveergudel. Vastupidi, "Puhhi" autoriõigust haldavad väga suured kalad Walt Disney Company ja kirjastajad Slesingerid, kellega kohtus silmitsiminemiseks peaks olema peast täiesti põrunud või rikkam kui Eesti riik. Selles valguses vaadatuna tundub loogiline, kui ministeerium tahaks vabaneda teatrijuhist, kelle vaba ümberkäimine autoriõigustega lõpuks taoliste ekstsessideni võib välja viia.
Jah, probleemsest juhist vabanemise meetodid on meil endiselt jõulised, kuid nende õigustatuse suhtes on seekord seisukohta võtta palju raskem, kui varem. Mis eriti kurb - ma usun, et just eelkõige need segadused autoriõiguste ümber on kirjarahva suu Nukuteatris toimuva suhtes lukku pannud. Nukuteatri lohakust autoriõigustega ümberkäimisel on ajakirjanduse kaudu kinnitanud nii Eesti Autorite Ühing kui ka üks meie lastekirjanduse ikoonidest.
"Shreki" lavaletoomiseks oli ilmselt juba varem Dreamworksilt õigused saadud, kuid nukker on minu meelest siin see, et ka Sipsikut ning Naksitralle kasutav lavastus oli juba esietenduseks valmis, kui meie oma muinasjututegelaste autorite või nende õiguste hoidjate käest moepärast küsima hakati, kas ikka võis. Ja see ei ole okei. Sellise hoolimatuse suhtes on autorid väga tundlikud, sest kahjuks pole see ainus selline juhtum. Näiteks on tulnud mitmel meie kirjanikul kokku puutuda analoogse olukorraga, kus nende teksti (või tekste) sisaldav raamat on kirjastusel enne juba trükki antud, kui kirjanikult selleks nõusolekut küsima või lepingut läbi rääkima hakatakse. Kui üldse hakatakse. Ka nii on juhtunud.
Küsimus ei ole ju ainult rahas. Küsimus on autori õiguses otsustada, kas, millal, millises kontekstis, millisesse kogumikku, etendusse või jäätisepakendile ja mis tingimustel tema tekste või tegelasi panna tohib. Ja ka see on autori õigus otsustada, millistel juhtudel laseb oma tööd kasutada raha eest ja millistel juhtudel tasuta. Nii näiteks ma ei tea autorit, kes küsiks oma lastejutu lavastamise eest raha kooliteatrilt või lasteaiarühmalt. Kuid kui tema loomingut, tema omandit, tahetakse kasutada raha teenimiseks, siis on lood ju juba teised.
Nukuteatri juhtum demonstreeris taas kord meil üsna levinud halba kommet omamaise autori õigustele mitte liigset tähelepanu pöörata. Dreamworksiga olid asjad korda aetud, aga Pervikuga võis teisiti, sest Eesti autori majanduslikud ja juriidilised võimalused oma õiguste eest seista ei ole enamasti võrreldavad asutuse või ettevõtte omadega.
Mujal läänelikus maailmas on selle probleemi lahendanud agentuurisüsteem, kus agentuur kirjaniku esindajana suhtleb meelelahutusettevõtete ja kirjastustega võrdsel positsioonil nii igasuguste kokkulepete sõlmimisel kui ka arusaamatuste lahendamisel. Meil aga on juriidiliste või majanduslike eriteadmisteta kirjanik oma tööasju ajades alalõpmata üksikisikuna dialoogis terve asutuse või ettevõttega, aga see ei ole dialoog võrdsete poolte vahel.
Praeguse ministri võimuleastumisel võis ta intervjuudest leida signaale, et ta mõistab seda probleemi ja püüab ministrina astuda samme agentuurisüsteemi rakendamisele lähemale ka siin Eestimaal, aga ju vist pole jalad veel kandnud. Seni on, nagu oli enne - ja kuni autoriõiguste valdaja on nõrgemal positsioonil nende õiguste kasutada tahtja ees, seni on ka hoolimatust ja lugupidamatust autoriõiguste suhtes.
Kahjuks näitas seda halva üllatusena ka Nukuteatris ilmnenud praktika. Praktika, mis paljudes kirjutavates autorites tekitab ettevaatust ja umbusku. Kuid iga toetusavalduse aluseks on vaja päris palju usaldust. Kui aga on tunne, et mõlemad pooled on milleski olulises eksinud, siis poolt lihtsalt ei valita. Sellepärast ilmselt ongi nüüd paljudel keeruline Nukuteatris toimunu suhtes seisukohta võtta või oma arvamust avaldada. Ka minul.
Allikas: portaal Läänlane.ee
