Aidi Vallik: Suure ja väikese pildi vahel

Eestile väga keeruline, pingete- ja skandaaliderohke 2012. aasta on lõppemas. See oli aasta, mil valitsus andis teada majanduse uuest tõusulainest ja meie edusammudest rahanduse, energeetika, tööhõive ja hariduse valdkondades. Meie juhid vaatavad tulevikku enesega rahul olles ja oma õigetes otsustes veendunult, leiab kirjanik Aidi Vallik portaalis Läänlane.

Kuid suur osa rahvast ei suuda nende optimismi enam jagada. Veelgi enam - suur osa rahvast kahtlustab, et valitsus valetab. Valitsus- ja riigikoguliikmete sõnavõttudesse suhtuvad paljud samamoodi, kui suhtuti poliitbüroo teadaannetesse 1980. aastatel. Ka siis läks diktaadi kohaselt kõik üha paremaks, päiksetõus läks aina varemaks ja kõik oli hea - kui refereerida tolle aja punklaulukest.

Avaliku info puhul on lihtsal inimesel alati olnud raske sisulist vahet teha, mis on õige jutt ja mis on propaganda. Kolmkümmend aastat tagasi eeldati, et kogu valitsuse poolt tulev info on propaganda või vähemasti tugevalt ilustatud, ja enamasti oligi. Nüüd, taastatud omariikluse 21. aastal on valus ja kummaline mõista, et paljud inimesed suhtuvad meie oma riigijuhtide sõnumitesse samamoodi.

Kuid äkki on sellelgi alust, muidugi - mastaape võrdlemata? Võib-olla haigutabki riiklike seisukohavõttude ning väikese inimese väikese elu horisondi vahel sügav kuristik? Me kuuleme, aga me ei usu enam. Sest meie silmad näevad muud.

Jah, politoloogia ja majandusliku süvahariduseta võib-olla ei tasugi uskuda oma silmi, vaid pigem seda, mida targemad ütlevad. Nemad räägivad mikro- ja makrotasandist, väikesest ja suurest pildist. Ning see on täiesti õige! Iga asi on millegi osa, iga asi kõneleb suures ja väikeses kontekstis erinevalt. Ning oma lihtsate inimlike, vastava erihariduseta silmadega on mõistagi väga raske, kui mitte võimatu, vaadata "suurt pilti".

Kuid selle eest on igaühel iga päev väga teravalt ja elavalt silme ees tema "väike pilt", mille põhjal anda oma hinnanguid, teha otsuseid, tunda ja mõelda. Umbusk ja usaldamatus kujuneb siis, kui kellegi teise poolt antud suure pildi ja tema enda väikese pildi info teineteisest hirmutavalt erinevad. Kui tundub, et räägitakse lausa erinevatest asjadest, erinevatest kogemustest, erinevast tõest.

Uudiseid majanduse edusammudest ei ole võimalik väikesel tasandil tõsiselt võtta, kui poole tööjõu palgad seisavad masuaegsete kärbete tasemel ning alla 600-eurose mediaani, samas kui peaaegu kõigi kaupade hinnad võistlevad rikaste Euroopa riikide hindadega.

Uudiseid meie maksupoliitika erakordsest edumeelsusest ja arengusõbralikkusest ei saa tõsiselt võtta, kui välismaiste majanduslehtede graafikud näitavad vastupidist. Ja nii edasi - ka üksikute väljaütlemiste tasemeni, mille järgi näiteks 2008. aastal ei olnud Eestis peaministri sõnul mitte mingit majanduskriisi, paar aastat hiljem polnud põhjust tööjõu väljavoolamise pärast muretseda ja Reformierakonna sularahaannetused tulid kuldmüntide müügist ja perekonnaliikmete säästudest.

Tegelikult ei olegi hetkel oluline, kas sarnased väited olid suure pildi nägemisest lähtunud tõde, mõtlematus või teadlik vale. Tähtis on, et sellised sedastused irduvad väga oluliselt suure osa rahva tõetajust, nende "väikesest pildist", lüües arusaamade maailma tasakaalust välja. Ja iga selline avalik väljaütlemine õhib kuristikku võimukandjate ja reakodanike vahel üha sügavamaks - samas kui inimesele on pigem omane püüe tasakaalu poole. Inimene ei taha kuristikke, ta tahab sildu ja siledat maad.

Seda kuristikku asuvad täitma alternatiivsed seletused, kuulujutud, teooriad. Täpselt nii, nagu 80. aastatel püüti tõde õngitseda Ameerika Hääle raginate ja vilinate vahelt, püütakse nüüd asju seletada endale arusaadavaks valitsusest väljaspool asuvate erisuguste ja erineva tasemega arvamusliidrite kaudu. See aga ei ole alati ohutu. See võib produtseerida lausa haiglaselt paranoilisi teooriaid rahva hulka levima (mulle teadaolevaid ma seepärast siin ümber ei jutustaks), ja see võib luua võimalusi äärmusluse levikuks ja võimuletulekuks - mis ajaloos paraku on näidanud kurbi tagajärgi.

Teisalt laseb see tekkinud lõhe suureneda kodanikuaktiivsusel ja poliitikateadlikkusel, annab võimalusi opositsioonis olevatele poliitilistele jõududele, laseb esile kerkida ning end näidata uutel võimalikel juhtfiguuridel, võides olla hoopis arengut edasiviiv jõud. Kui ainult ette teaks, eks ole!

Mööduv aasta on meid jätnud seisma selle arusaamade kuristiku kahele servale. See on frustreeriv ja paljuski arusaamatu mõlemale poolele, põhjustab paksu verd, mõlemale poolele solvumisi ja ülekohtutunnet - aga ennustab ka põnevaid poliitilisi protsesse. See sunnib ühiskonda enesekorrastamisele, püüdlema tasakaalu poole võimustruktuuride ja kodanike vahel, suure ja väikese pildi vahel. Kas uuel aastal see saavutatakse? Ja kuidas?