Tehnoloogilise kommunikatsiooni kiire areng on toonud kaasa tehnika jumalikustamise ja reaalse suhtlemise alaväärtustamise ning ühes sellega ka suhtlemisoskuse nõrgenemise. Levinud on arvamus, et e-kirjade, e-vestluste ja videokonverentsidega võib asendada kokkusaamised ja ühised arutelud. Tegelikult nõuab tänapäevane ülitihe info-maailm just uusi otsesuhtlemise viise ning suhtlemisoskuste pidevat lihvi, sest e-keskkond on vaid üks inimese leiutatatud tööriist, ega asenda sotsiaalset lävimist.

Me komistame suhtlemispuudele igal sammul: poes ja teeninduses, ametiasustustes ja kohalikus omavalitsuses, meditsiinisfääris ja haridussüsteemis, oma eraelus ja perekonnaski. Töökeskkonnas oleme suure osa oma elust ning kui seal valitsevad inimeste vahel pinged, kui ettevõtte või asutuse juht on võtnud „suure juhi ja õpetaja“ rolli ning on kõigis küsimustes isetark, siis ei ole ülejäänud töötajate eneseväärikusele enam ruumi ning loomingulisus kuhtub. Suhtlemispuudest tekivad arusaamatused, neist omakorda tülid ja konfliktid, mis nõuavad lahendamist. Kui seda ei tehta, halveneb olukord veelgi, tekib ülemäärane stress ja frustratsioon, pettumus elust ning lõpuks depressioon, raske haigus, mille ravimine on väga aeganõudev ja kulukas.

Avalikkusele tuntud ja riiklikult toetatud elukestva õppe kavadele tuleb anda sügavam sisu, mitte piirduda ainult tehniliste teadmiste täiendamisega, vaid liita sellele tingimata ka sotsiaalsete oskuste pakett. IT-alane elukestev õpe on muutunud paratamatuks, sest see maailm muutub pidevalt ning õppimata jätmisel võime jääda elule lihtsalt jalgu. Samuti peame loomulikuks oma erialast täiendamist, kui tahame jõuda edasi ja olla tunnustatud spetsialist.

Kuid suhtlemist õpime vähe, ja kui, siis enamasti mõne kursuse lisana .Vaid kaugelenägevamad ettevõtete juhid tellivad kvalifitseeritud treeneritelt ja koolitajatelt eraldi meeskonnatöö kursusi. Õnnelikud on need inimesed, kellel on koduses kasvatuses pööratud heale suhtlemis-ja eneseväljednamisoskusele suurt tähelepanu, samuti need, kellel on olnud lasteaias ja koolis entusiastlik õpetaja, kes aitas mõista, miks on vaja olla viisakas ja teisi inimesi toetav.

Kui mõned aastakümned tagasi võis piirduda sellega, et laps sai kodust ja koolist kaasa head suhtlemistavad, siis tänapäeval sellest ei piisa, sest kõik muud elu- ja töökeskkonna komponendid muutuvad kiiresti ja nõuavad enda pidevat täiendamist.

Vajame süsteemset elukestvat suhtlemisõpet kõigile inimestele! Alustada tuleb vanemate sünnituskoolitusest, sest laps peab sündima keskkonda, kus ta tunneb end turvalisena, hästi hoituna ja väärtuslikuna. Põhikoolide programmides peab olema empaatiavõime ja koostööoskuste arendamine ning suhtlemisoskuste harjutamine integreeritud kohustusliku osana kõigisse õppeainetesse. Kindlasti aitavad nende võimete arengule kaasa näiteks ka muusika- ja kunstitunnid, kui neid juhendavad innukad ja loomingulised õpetajad, kes oskavad lisaks aine andmisele kujundada ka lapse hingeelu, või kehalise kasvatuse tunnid, mis võimaldavad arendada meeskondlikkust. Kunsti- ja muusikaõpetus koos kehalise kasvatuse ja suhtlemisõpetusega peaks hõlmama vähemalt kolmandiku kooliprogrammi mahust, sest need aitavad kujundada vajalikke isikuomadusi, olla avatud ja julge suhtleja, õpetavad ära tundma oma võimalused ning vajadusel neid endale ka ise looma. Esteetika, eetika ja sotsiaalne võimekus peavad olema aukohal ka gümnaasiumides ja kutsekoolides. Need oskused peaksid olema osa lakmustestiks kõrgkooli pürgijale. Kõrgharidusega inimesed taotlevad reeglina kõrgendatud vastutusega töökohti või loovad ettevõtjatena ise töökohti, mis eeldab nende eriti head suhtlemisvõimet, inimeste vajaduste ja võimekuse pidevat arvestamist, organiseerimisoskust ja laiema silmapiiri nägemist.

Ärikoolides peaks suhtlemisoskuste ja läbirääkimiste õppimine olema üks põhiaineid. Eesti ettevõtjate hulgas on neid, kes andekate lõpp-tarbijatega suhtlejatena ja sotsiaalsete oskuste hindajatena on tõstnud oma ettevõtte rahvusvahelise konkurentsivõime tippu, makstes oma töömeesetele vähemalt 2000 eurost kuupalka (näiteks Palmse Mehaanikakoda OÜ omanik Anti Puusepp). Kahjuks on Eestis palju rohkem selliseid ettevõtteid, kus küll rabeletakse meeletult, kuid viletsus on pidevalt ukse taga. Omanikud ja juhid muretsevad kehva kasumi ja tumeda tuleviku pärast, töötajad on aga väsinud madalast palgast ja oma tegelike võimete ja huvide mittearvestamisest. Juhid ei suhtle ega jaga plaane oma töökaaslastega, nii ei saa teised anda vajalikku tagasisidet ega jagada omi ideid. Liiga tihti kohtame ettevõtjaid, kes ei taha midagi teada lõpp-tarbijatest, turu-uuringutest ega kaasaegsest turundusest, vaid kes ootavad järjekordset alltöövõtu pakkujat, sest nii tundub lihtsam. Suhtlemine ja oma inimeste kuulamine, väärtuspakkumise sõnastamine ja oma tarbijate tundmaõppimine – need sotsiaalsed tegevused tunduvad väga paljudele ebameeldiva, keerulise ja liiga kuluka tööna, mida püütakse vältida.

On selge, et sotsiaalsete oskuste arendamine vajab pidevat ja süsteemset riigiabi. Esiteks tuleb avalik sektor muuta ettevõtjatele kompetentselt abistavaks ja toetavaks keskkonnaks. Teiseks on vaja suunata riigiabi ettevõtete sotsiaalse ressursi arendamisse, mis tähendab meeskonnatöö väärtustamist ja tootmise korralduse ja turunduse orienteeritust lõpptarbijate huvidele. Kolmandaks tuleb luua elukestva suhtlemisõppe programm, milles osalemine peaks kujunema kõigile juhtidele ja ettevõtjatele samasuguseks harjumuseks ning vajaduseks nagu IT- ja teiste tehnoloogiliste uuenduste täiendusõpe.

Riiklik haridussüsteem tuleb aga sõna otseses mõttes pöörata näoga inimese poole, et õpetada inimesi üksteist kuulama ja mõistma ning kõrgelt hindama ühiseid väärtusi, kogukondade ja ühiskonna sidusust. Kõrgkoolid, EAS ja Töötukassa peavad korraldama suhtlemisvõime arendamiseks ja heal tasemel hoidmiseks kõigile elanikkonna rühmadele elukestva õppe. Suhtlemisoskust pole vaja vaid tootlikkuse tõstmiseks ja ametkondade inimsõbralikuks tööks, vaid sellest hakkab aina rohkem sõltuma ühiskonna siseturvalisus ja riiklik julgeolek.