Ain Alvela SVEN ARBET

Tallinnas Mustamäel tehnikaülikooli juures laiub Männi park, mille ühes servas on aastaid tegutsenud üks söögikoht, ametliku nimega Männi kohvik. Selle omanik on rajanud kohviku juurde (tõsi – linna maale, mida ta rendib) kena rohelusse ja lilleilusse uppuva väliala, mille keskel vuliseb purskkaev, põõsastel säutsuvad varblased, männitüvel krõbistab orav ja kus mändide all seisvates majakestes einet võttes võid lausa ära unustada, et oled keset suurt linna.

Nüüd on Mustamäe linnaosavalitsus pähe võtnud, et kohvik peab oma väliala 15. septembriks kokku korjama, et teha ruumi moodsale klaasist ja betoonist lahendusele, mis ideekonkursil sellele kohale pakuti.

Miks tahetakse oma uuendusi läbi suruda kohtades, mis iseenesest ju muutmist ei vajagi?

Niisuguseid juhtumeid on kaugelt rohkem kui see üks. Arusaadavalt dikteerib omavalitsus selle, mida tema maa peal tehakse. Aga nagu kiuste jäävad nendele arendustele ette kohad, mis juba niigi on korda tehtud.

Võim on oma otsustes jäik, ei loe talle ka enam kui 600 toetusallkirja, mis tolle kohviku praegusel moel jätkamise eest antud. Jäikus püsib isegi vaatamata sellele, et pealinnas, ka Mustamäel, on küll ja veel kohti, mis tõepoolest hoolitsevat kätt vajaksid. Kas või sellestsamast Männi pargist teisel pool Sõpruse puiesteed on samuti pargi moodi asi.

Miks linn ei võta kätte ja sinna midagi atraktiivset ei raja? Miks tahetakse oma uuendusi läbi suruda kohtades, mis iseenesest ju muutmist ei vajagi?

Eraldi teema on muidugi see, mispärast on vaja viimaseid linnaruumi jäänud haljaid kohti järjekindlalt betooni ja klaasiga katta. Linnavõimu hinnangul on see “samm edasi”.