Ajalooline aasta
Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid New Yorgile tavatseti öelda, et maailm ei ole enam endine. Täpselt sama võib öelda tänavuste araabia kevade revolutsioonide kohta, mis paiskasid Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika tundmatuseni segi.
Tuneesias ja Egiptuses sunniti tagasi astuma riigipead, keda peeti vaat et eluaegseiks. Liibüas puhkes kodusõda, millesse sekkusid NATO õhujõud ning mis päädis diktaator Muammar Gaddafi verise lõpuga suisa kaamerate ees. Praegusi arenguid Süürias vaadates võib ennustada, et varsti juhtub midagi dramaatilist ka seal.
Euroopa jääaeg
Mitmed poliitikavaatlejad on toimunut nimetanud strateegiliseks šokiks ning võrrelnud seda sotsialismileeri lagunemise ja Nõukogude Liidu kokkukukkumisega 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Ka siis ei suutnud isegi kõige kaugemale nägev politoloog niisugust stsenaariumi ette näha. Nõukogude Liit tundus igavese kolossina, mida heal juhul õnnestub seestpoolt tsipake reformida.
Muidugi ei oska keegi öelda, mis näiteks Liibüast edasi saab. Vaevalt et seal mingi Lääne-tüüpi demokraatia oaas õitsele puhkeb. Kuid eks ka Venemaa tuleviku osas panid kõik analüütikud mööda, lootes, et Lääs suudab sinna mingi oma mudeli importida.
Fakt on aga see, et araabia kevade tõukejõuks oli protest diktatuuri vastu ning soov vabamalt elada. Ja see tõestab, et ka kõige jõhkram diktatuur võib teatud tingimuste kujunemisel kokku kukkuda. USA senaator ja eelmistel valimistel presidendiks pürginud John McCain on muidugi “vana pistrik”, kuid tema hoiatust Venemaa juhile Vladimir Putinile, et ka tollel võib oma mihklipäev tulla, tasub kõrva taha panna.
Viimastel kuudel on majandusanalüütikute lemmikuks saanud tsitaat Marxi ja Engelsi “Kommunistliku partei manifestist”: üks tont käib ringi mööda Euroopat – kommunismitont. Ainult et parafraasina keerataks see võlakriisi tondiks. Indrek Neivelt isegi täpsustab, et tegu ei ole mitte võlatondiga, vaid üle jõu elamise tondiga.
Seega on Euroopas asjad kevadest kaugel. Pigem võiks öelda, et siinseid inimesi ähvardab uus jääaeg. Mõistagi käib jutt Kreeka võlakriisist, mis sugugi ei pruugi Kreekaga piirduda. Hiljuti Eestit väisanud Taani peaminister Helle Thorning-
Schmidt avaldas küll lootust, et Kreeka kriis ei tähenda Põhjamaade-sarnase heaolumudeli lõppu, kuid enamik analüütikuid arvab siiski teisiti. Hoiatatakse, et oleme “Kolgata tee alguses” .
Ajalugu tagasi ei pööra
Otse loomulikult ei taha seni nagu paradiisiaias elanud inimesed sellega leppida. Selle asemel et püksirihma pingutada ja tööle hakata, tulevad kreeklased hoopis tänavatele laamendama. USAst Wall Streetilt alguse saanud spontaanne protestiliikumine on levinud üle maailma.
Lõpumärkuseks nii palju, et Euroopas on vähemalt üks riik, kus kõik asjad on korras – Eesti. Eestis pandi rahvale kärpe- ja kokkuhoiuköis ümber kaela enne, kui keegi niutsatadagi jõudis.
