Kooliaasta alguse eel on ühiskondlikku teadvusse (taas) jõudnud haridustemaatika.

Haridusminister Jaak Aaviksoo konstateeris hiljuti, et Eesti kool ehk siis õppimine peab olema huvitav. Endise haridusministri Mati Heidmetsa arvates hakkab päriselu jõudma XXI sajandisse, koolil on aga veel XIX sajandi lõhn küljes. Riigikogulane Priit Sibul ja TÜ professor Tõnu Viik on avaldanud arvamust, et õpetaja töötasu peaks kohe kahekordistama, kui tahame tõsta selle ameti autoriteeti ja kvaliteeti.

33aastane pedagoogistaaž ja viie lapse koolitamiskogemus julgustab mindki sõna sekka ütlema.

Internetti pähe ei õpi

Esiteks juhiksin tähelepanu kooli kasvatusliku ja õpetamisrolli mõningasele absolutiseerimisele. Enamik inimesi on veendunud, et kool on küll õpiasutus, aga peaks samal ajal ka kasvatama. Loe: parandama perekonnas tegemata jäetut.

Aga – hoiakud ja väärtushinnangud kujunevad juba väga varases lapseeas. Need imetakse sisse emapiimaga. Šoti teadlaste tõdemuse kohaselt sõltub inimese edukus eelkõige geenidest, mitte keskkonnast.

Nii et kas me ei ülehinda kooli mõju noore inimese väärtushinnangute kujundamisel? Kardan, et interneti mõjul on kooli osakaal varasemaga võrreldes hoopis kahanenud. Selles kontekstis tuleb igati tervitada haridusministri üleskutset õppekava mahtu ja ainetunde vähendada ehk siis säästa õpilast liigsest, mis pärsib huvi õppimise vastu.

Ühtlasi asetuvad õppekava arendused, koolimajade remont ja õpetajate palgatõus hoopis teise valgusse. Haridusminister kutsub üles – õppimine peab olema huvitav.

Küsin selle peale, et kui huvitav saab üks töövihik olla tegelasele, kes juba kolmandast eluaastast alates on iPadil sõrmedega asju nihutanud? Informatsioon internetis kasvab geomeetrilises progressioonis. Tööandjad räägivad aga üha enam, et rohkem kui teadmised loevad isiksuse kvaliteet ja sotsiaalne võimekus.

Internetti ei õnnestu kunagi pähe õppida, ja seda ei ole ka vaja. Sõiduautol esitulesid vahetama või kreegimoosi keetma saab õppida paari minuti jooksul. Minu 12aastane tütar kirjutab oma kolmandat raamatut juba inglise keeles ja uusi klaveripalu õpib ta klaverile tõstetud arvuti abil.

Mina näen siin kaht olulist mikrotasandi probleemi.

Esiteks: kodu ehk perekond. Tänapäeval on perekond (ja mitte ainult Eestis) kriisis. Enamik lapsi ei ole sündinud täisväärtuslikku perekonda. Ja kui väärtused, nagu öeldud, kujunevad väga vara, siis kelle käest peaks laps õppima, mis on elus tähtis ja mis ei ole? Mis on need teemad, millest räägitakse (või ei räägita) ühise õhtusöögi ajal?

Ja nii veedabki alamakstud õpetaja suurema osa tunnist tagumistes ridades nihelevat hüperaktiivsete ja kontsentratsiooniraskustega kõurikutega tegeledes.

Minu meelest ei diskrimineerita koolis ilmselgelt mitte mahajääjaid, vaid eelkõige tublimaid. Neil on esimese kümne minutiga kõik selge ja ülejäänud aja lihtsalt igav. Kes aga ei ole õppimisest huvitatud, sellele ei hakka niikuinii midagi külge.

Teiseks: praegune kool on endiselt õpetav, mitte õppimisasutus, eelkõige õppima õppimise asutus.

Üha kasvavas inforuumis ei ole noore ja alles end otsiva isiksuse informatsiooni töötlemise, süstematiseerimise ja analüüsimise oskus kahjuks samas tempos arenenud. Kooli hindamissüsteem kontrollib testide ja eksamite abil endiselt teadmisi. Süstematiseerimist, analüüsimist, olulise mitteolulisest eraldamist ei saa aga tunnis loengu korras õpetada. Neid oskusi saab omandada vaid praktiseerides. Seda klassitunnis üldjuhul ei tehta.

Ma jõuan ikka ja jälle tagasi lugemise ja lugemuse juurde. Lugemine eeldab keskendumist ja arusaamist. Lugemusega tekib ajaloo- ja geograafiateadmus, sõnavara ning vaimne ja kultuuriline orientatsioon laiemalt, kujunevad eetilis-moraalsed hoiakud. Arvutiekraanilt viierealiste plinkivate lõigukeste ahmimist ei saa pidada lugemiseks. Ellu jäävad need, kes suudavad muutunud oludele vastavalt kiiresti kohaneda.

Kui nii, siis tekib küsimus: miks ikkagi hingavad koolipoisid butaani ja miks eesti tüdrukud lähevad moslemitele mehele? Kas mitte selle tõttu, et neile on küll õpetatud teoreeme ning reegleid, aga mitte elu ennast.

Parimatest parimad

Eluvõõras õpetaja ei suuda oma ainet (ükskõik millist) eluga siduda, tõstetagu tema palk kas või kolmekordseks.

Palgast veel nii palju, et kas seda peab tõstma ikka kohe ja kõigil õpetajatel? Kahtlen. Ma ei ole sugugi kindel, et juba ametis olevad õpetajad hakkavad selle tulemusel mitu korda paremini õpetama?

Et aga noortest, kes alles peavad plaani minna seda ametit õppima, saaksid tulevikus väga head oma ala asjatundjad, tuleks juba ülikooli pääsemiseks kehtestada senisest hoopis rangemad sisseastumiskriteeriumid. Ja mitte ainult – ka palk olgu siis tõepoolest hea õpetaja vääriline.

Kuid mida hakata pihta šotlaste uuringutulemustega? Ütlen ausalt, et minu maailma pöörasid need täiesti pahupidi ja ma ei ole siiamaani osanud selle teadmisega midagi peale hakata.