Andro Roos: hakkame ehitama Eestit, mis on eestimaalastele, mitte ametnikele
Toon teile kohe alguses ühe päris hullu näite. Panin Facebooki Elva teemalise pildi tekstiga „Elva uus sile peatänav, mis rajati kodanike maksuraha eest, et kodanikel oleks hea ja sile sõita. Ja siledale teele on kodanike raha eest Elva vallavalitsuse rajatud kaameliküür, et kodanikel oleks ebameeldiv, aeganõudev ja hüplik sõita.“
Sinna alla kogunes hea hulk kommentaare, mis enamalt jaolt nõustusid paratamatusega, et on normaalne, et tulebki järjest rohkem piiranguid, ebamugavusi ja muud ebameeldivat, mis tuleb lihtsalt välja kannatada. Meie suured iidolid mujal ju kannatavat ka.
Margus Lepa kirjutas sinna oma kommentaariks: „Kujutan ette kiirabiautot. Kui sõidab 80km/h – põrutab surnuks. Kui sõidab aeglaselt... sama tulemus. Või tuletõrje... maja põleb, sireeni kuuled, aga ei tule ega tule... Ühesõnaga: lollusega lollust ei ravi!“
Selle postituse vastus oli omakorda, pange nüüd tähele: „Meil on väike linn ja nii kiirabi autojuhid kui päästeametnikud teavad une pealt nii lamavatest politseidest, põõsas passivatest politseidest, kui ka teeaukudest. Kuna minumeelest Te ise Elvas ei ela, siis ei peaks see Teile ka väga muret valmistama. Kas see on parem, kui driftimehed ja muidu marutajad sirgel teelõigul seal oma võimeid näitavad? Eks arvatavasti ikka näitavad ka nüüd, aga ehk on see marutamine nüüd keerulisem. Teie targa inimesena võiksite poolearulisi ju ravima hakata, siis nende tervenemisel polegi enam üle Eesti ühtegi sellist künnist vaja. Seniks aga edu sappi pritsimaks!“
Seega kui ise Elvas ei ela, siis hoia meie lolluste koha pealt suu kinni ja hakka veel meie poolearulisi ravima!
Margus Lepa küsimuse peale: „Miks Elvas on poolearulised? Kes nad sellisteks kasvatas?“, vastati nii: „Mujal maailmas saadakse üle sõita, ning Eesti väikelinnas nüüd ei saa?“
Mida sellise lausega õigustatakse? Ainult kõrgemalt poolt kaela saadetud lollust, mu meelest. Et kui mujal maailmas käitutakse lollilt – käitume meie ka lollilt!
Siinkohal küsiksin: kas maailmas on rohkem rumalaid inimesi või tarku? Mõttes te kindlasti vaikite. Aga selle artikli lugejate hulgas? Nüüd te solvute.
Tähendab, saate asjast aru, aga olete harjunud olema seaduste nöögialused ehk siis korralikud inimesed, kes arvavad et käsumajandus on üle kõige. Et see ongi tõeline õnn ja vabadus.
Aga saaks ju arendada inimestes mõistust ja südametunnistust. Või on juba hilja?
Kogu eelnev jutt on kokku võetav lihtsate sõnadega: väga raske on saavutada õiget tulemust, kui me teeme seda valede vahenditega ja üleüldse valesti.
Võib küll tunduda, et me läheme õiges suunas, kuid suund on siiski vale asja poole.
Me ei pea minema bürokraatia triumfi ja loovuse surma poole, me peame minema elusa ja edeneva Eesti poole!
Kui me tahame ehitada Eestit, mis vastaks meie põhiseaduse preambulis kirjeldatule, siis tuleb meil pidurit tõmmata.
Kui me aga tahame jätkata marssimist samas suunas, mis praegu, ootab meid täiuslik stagnatsioon ehk paigalseis, millele ei pidanud vastu ka suurriik ja me laguneme kildudeks.
Õigemini – Eesti ei ole nii suur, et laguneda, ta lihtsalt lahustub ja haihtub bürokraatlike ametnike tegevuse tulemusel koos rahva, riigi ja tänaste bürokraatide endaga.
Kõigepealt „kaameliküürud“, seejärel liiklusmärgid ja trahvijad kaubanduskeskustesse, siis parkimistasu inimestele, kes selleks mitte ettenähtud alal tänaval sõbraga vestlema jäävad, kuigi ruumi on küllaga… edasi mõelge ise!
Aga vaatame veidi ringi. Kõigepealt üks lihtne põhimõte, mis heidab valgust erinevatele lähenemistele meie valupunktidele. Neile samadele valupunktidele, mida meil ametlikult muidugi ei ole.
See on meheliku ja naiseliku käsitluse võrdlus. Naised käsitlevad maailma teljel, mille ühes otsas on ilus ja teises otsas inetu.
Meeste telje ühes otsas on õige ja teises vale. Tänast Eesti Vabariiki ja ka Elvat mõõdetakse naiselikul ilus ja inetu teljel ja ilustatakse veel takkaotsa. Aga pill tuleb pika ilu peale!
Vaatame statistikat: kas on mõeldav, et heleroosaks lõhnavaks paradiisiks maalitud Eesti Vabariigis elab 318 000 inimest vaesusriskis ja absoluutses vaesuses veel lisaks 44 000 inimest ja see arv kasvab iga aastaga?
362 000 ühiskonnast sisuliselt väljaheidetud inimest, eilse nimega vahest isegi Eesti Vabariigi kodanikku? See on kokku peaaegu et kolmandik elanikkonnast!
Või oleme uhked, et 2019. aasta maikuu seisuga on Eestis kokku umbes 150 000 füüsilisest isikust täitemenetluse võlgnikku?
Või on õigusriigile kohane pealkiri: „Norman Aas: kuidas teha riigi peaprokurör sõltumatuks poliitilistest muutustest?“ Kes ei tea, siis Norman Aas töötas 2005–2014 (üheksa aastat!) Eesti Vabariigi peaprokurörina ja seetõttu teab ülihästi, miks on vaja teha riigi peaprokurör sõltumatuks poliitilistest muutustest.
Aga, kodanikud, ilma naljata – kui palju asju oleks meil täna vaja teha sõltumatuks poliitilistest muutustest, et ometigi jõuda tagasi meie Põhiseaduse preambulis kirja pandu juurde?
Kui me tahame ehitada Eesti, mida igaüks hoiaks ja kaitseks, siis tuleb meil vastata lihtsatele küsimustele.
1. Mida me õieti kaitseme?
Kas me kaitseme järjest suurenevat riigivõlga, kasvavaid hindu ja makse, Toompealt, Brüsselist ja Washingtonist alla sadavaid käske ja keelde ning suurenevaid piiranguid või on meil ka midagi, mis oleks pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus nagu on kirjas meie põhiseaduse preambulis, millele tugineb kogu meie riigi mõte?
No kasvõi see vastvalminud Elva kaameliküür, väikelinna uhkus, mis annab kõigile signaali, et Elvas elavad lollakad, kes ilma selle kaameliküürutua mõistliku kiirusega sõita ei oska?
Siia otsa tuleb teine küsimus, mis praegu juba naermagi ajab:
2. Miks me seda kaitseme?
Tõepoolest, meil peab ju olema põhjus, miks me sellist Eestit, kus kolmandik rahvast on sisuliselt ühiskonnast välja heidetud, kaitseme!
Teeme ta enne korda ja siis kaitseme koos nendega, kes selleks täna liiga väetid ja vaesed on! Loome selle, mida kõik siin tahavad kaitsta!
3. Kuidas me seda kaitseme?
Ja vastuse sellele leiame põhiseaduse preambulist. Me kaitseme oma riiki ’Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes!’
Ma näen vaimusilmas lugejate nägudel kergelt põlastavat naeratust, et mida see mees nüüd õige siin suureks puhub? Ja täna on teil õigus. Siin polegi täna midagi suurt ega ülevat.
Aga hakkame ühiselt tööle, hakkame ehitama Eestit, mis on eestimaalastele, mitte ametnikele linnukeste kirja panemise jaoks. Küll meil siis on, mida kaitsta, küll me siis teame miks seda kaitsta, kuidas seda kaitsta ja me leiame ka, millega seda kaitsta!
Tänases riigis on selgunud, et maha paristatud on palju ja kasu sellest – pean siin silmas üldist hüve ehk lihtsamalt öeldes, tolku rahvale – on saadud vähe. Miks?
Sest keegi on seaduslikult või mitteseaduslikult selle võimaliku kasu oma rahvalt üle löönud.
Tuletame meelde kasvõi seaduseparandusi, mis tehti kindlate isikute huvides ja tänu millele suur hulk inimesi märgatavalt vaesemaks jäi. Kuluaarides nimetati neid seaduseparandusi koguni konkreetsete isikute nimedega ja siis läksid rahvaesindajad saali ning hääletasid nonde nimeliste paranduste poolt.
Kas nad olid sel hääletusel ikka rahvaesindajad või keda nad õigupoolest siis esindasid?
Kuidas niisugusse asja suhtuda, kui hirmsate miljonite toel riigikogusse pääsenud transiidiettevõtja ütleb intervjuus otse, et ta tuli riigikogusse selleks, et läbi suruda oma ettevõttele kasulik seadus?
Või kujutage ette maineka majanduslehe esikaant, kus pildid ja kiri, et lõviosa põllumajandustoetustest said nelja endise ministri ettevõtted? Kas „kel on, sellele antakse ja kellel pole, võetakse viimanegi ära“?
Või kui riigiettevõtte võlg aina suureneb, kuid bilansiliselt näidatakse kasumit ja ega riigivõlg sellest ju ei suurene, ega ju?
Aga meie siin nagu ei märkakski seda. Meie ütleme, et „aga välismaal on ka kindlasti nii, miks siis meil ei või olla?“ Aga vaat ei või!
Meie riigis tuleb taastada õigus ja õiglus, et poliitkarjeristid ei rapiks meie rahva loodud riiki oma isiklikest huvidest lähtudes.
Riik ei pea olema valitseva klassi jõuvahend rahva ohjamiseks. Riik on rahvas, kes ise reguleerib oma elu! Sama kehtib ka valdade, linnade ja külade kohta.
Jah, mõni võib öelda, et mis „meie“ teha saame, kui „nemad“ ei luba? Siin on vastus üks: Ei ole olemas lootusetuid olukordi, on lootusetud inimesed!
Mis on bürokraatia diktatuur?
See on niisugune nähtus, kus sinu raha eest sind abistama palgatud ametnik muutub justkui sind ründava vastaspoole advokaadiks ja kohtunikuks ühes isikus.
See on väikese elukauge inimese võimuhullus, kes siis, kui tal kontoris alluvaid ei ole, teeb oma alluva sinust. Ja kui sa ei kuuletu, paneb ta su elu seisma. Ja mitte ainult sinu elu, ka sinu pere elu, sinu lähedaste elu, kõigi nende elu, kes tahaksid ehitada ja elustada Eestit koos sinuga.
Tooksin ühe väikese näite. Kas teadsite, et Tallinna ja Tartu linnapiiride vahele jääval 175,7 kilomeetril on 1388 statsionaarset liiklusmärki ehk keskmiselt 7,9 märki kilomeetril.
Tallinna piirist Tartu piirini jõudmiseks kulub 1 tund ja 52 minutit, seega on keskmiselt iga 4,8 sekundi järel järjekordne liiklusmärk ehk riikliku bürokraatia diktatuuri haldusakt.
Ja kui palju kaameliküürusid sinna veel saaks paigutada! Ikka et autojuhi raevu ajamise läbi liiklust rahustada. Ja kõige selle keskel elab inimene, kes paratamatult tasapisi hakkab vihkama oma kodumaad, või pigem mitte enam ei ela, vaid lihtsalt on. On nagu mollusk Pireuse lahes ja üldiselt on päris ükskõik, kas ta seal on või teda enam pole.
Miks ma seda rääkisin? Kas see oli minu appikarje? Ei olnud! Nutmisest, halamisest ja appikarjetest isegi terve rahva ees ei ole kasu. Sellepärast valime meie teise tee. Igale mõjule on alati olemas võrdne vastumõju, ainult nii saame tasakaalu majja tuua. Nii küsingi ma nüüd:
Kas ka teile tundub, et suurt hulka meie seadusi võiks täna nimetada sanktsioonideks omaenese rahva vastu?
Kas teeme Eestist riigi, mille üle tema rahvas vabal hetkel ka uhkust võiks tunda?
Meil peab olema nagu oli iidsetel roomlastel Rooma rahvas ja tema senat – Eesti rahvas ja tema riik!
Selleks on meil vaja kõikumatut usku, vankumatut tahet, tervet mõistust, toredat jõudu ja tegusaid inimesi. Nagu ma ütlesin, on Eesti arengul üks tõsisem poolnähtamatu vaenlane – see on bürokraatia diktatuur.
Selles on ühest küljest läbi põimunud euroseadused, nõukogudeliku suhtumise rudimendid, uuskeelne kantseliit ning teisest küljest ametkondlikud ja kohalikud püüded luua oma ametkonna või piirkonna jaoks üldisest Eesti õigusest eraldiseisev isiklik suvaõigus ja sellest tulenevalt, tänu suvaõigust praktiseerivate isikute käes olevale seadusandlikule võimule ka ametkondlik või piirkondlik omakohus.
Bürokraatia diktatuuri edu pandi moodustab täna aga tema kolmas ja palju suurem külg: tavainimeste erakordselt napid teadmised ühiskonnast, õigusest ja seadustest, mis peaksid olema riigi alus. Iseäranis ennast õigusriigiks kutsuda armastava riigi alus. Tänagem selle eest kooris meie haridussüsteemi.
Ametnik on nagu robot, ta peab alluma oma programmile ehk etteantud seadustele. Selleks peab ametnik seadustega kursis olema ja kasutama neid, ilmutades oma inimlikku külge kodanike abistamiseks, mitte takistamiseks.
Ent täna on ametnik kui nähtus asetanud tähtsaimale kohale isikliku ohutuse ja heaolu ning kui keegi, kasvõi tema oma kolleeg seda ohustab, saab ohustaja vastulöögi.
Üks robootika seadustest ütleb: ärge pange robotit juhtivale kohale. Ja ega otseselt ja nähtavalt justkui pandagi – ta läheb ise! Iga pealtnäha väike ja piiratud ülesannetega ametnikurobot tekitab endale ise robotalluvaid ja tõuseb nii, ametiredelil tegelikult tõusmata, ikka suuremat hulka inimesi „juhtima“ järjest suuremaid inimhulki endale alluvaiks tehes ja sellega kaasnevate jaburdustega kui paratamatusega leppima sundides.
Nii madaldub ühiskonna vaimne tase ja saab pärsitud, et mitte öelda hävitatud, ühiskonna arenemisvõime.
Ühiskond pannakse jagunema kaheks: neiks, kes tahavad arendada ja ehitada Eestit ja neiks, kes kõigi oma vahenditega püüavad esimesi takistada, pidurdada, sundida leiva teenimiseks Eestist lahkuma.
Kindlasti tahate te nüüd küsida, et mida siis teha? Alustaksin oma vastust Vladimir Majakovski sõnadega:
Sind hundina pureksin, bürokratism
ja paberid (ükskõik kelle)
ei vääri austust, ülistamist,
kus kurat nad käigu!
Jah, see on tema „Luuletus Nõukogude passist“, aga täna võiks see samahästi olla luuletus Eesti passist.
Ja otsene vastus teie esitamata küsimusele on: „Me peame tegema Eesti riigist Eesti rahva tööriista Eesti ühiskonna, tema rahvuse, keele ja kultuuri arendamiseks ja kestmiseks läbi aegade. Selleks, et ta oleks tõesti pandiks praegustele ja tulevastele Eesti põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus!“
Õudne on seda kuulutada Eestis, mis juba 30 aastat peaks vastama eeltoodud nõuetele.
Meil on tänastest killukestest vaja taas kokku panna terviklik Eesti ühiskond ja taasrajada riik, mis kaitseks Eesti rahva ühist huvi elada ja areneda. Tõelise oma näo saame Eesti Vabariigile anda vaid meie, kes me siin elame ja tootlikult töötame.
Meie, töökad ja ausad oma riigi sipelgad, mitte viiulikääksuga laia ilma vahet hüppavad ahned ja laisad karjäärirohutirtsud. Nii peab igaüks meist olema või saama võitlejaks. Omal moel, oma mõistusele ja oma jõule toetudes.
Ja veelkord veidi teisiti öeldes: meie ühiskonna edu mõõdupuu ei saa olla meile Välismaiste Valgete Isade makstav töötasu või Võõrpanga olematu intress või bürokraatia diktatuuri ja robootiliste ametnike võidukäik, vaid meie Eesti Riigi Vabade Kodanike ühistegevuse kaudu rajatud tõhusast tootmisest teenitav dividend, omanikutulu. Loodan, et kunagi on see ka meie riigi edu mõõdupuu.
Hakkame ehitama Eestit, tõelist Eestit!
