Võib ju öelda, et tasub siis ringi vaadata oma igapäevaelus, vanemad inimesed on kõikjal meie ümber. Ent siiski – meedial on võime tähtsaid asju eriliselt välja valgustada. Bussis, tänaval ja mujal avalikes kohtades vaatleme inimesi niikuinii. Ent näha, kui rahulikult ja toredasti enda sõnul tervelt 22 aastat teletööst eemal olnud Tarvo Villomann (Vikipeedia järgi on ta sündinud 1940. aastal) end praegu otse-eetris tundis, oli juba iseenesest kõnekas ja rääkis temast palju.

Nii mõnegi tuntud inimese puhul kõneleb omamoodi seegi, kui vanemaks saades tõmbutakse avalikkusest tagasi. Näiteks Jaak Joala jättis meile oma elutööna hiigelsuure pärandi, kuid me ei näinud teda meedias esinemas vanemas eas.

Temast sai meie aja suurimaid erakuid. Seda ei saa muidugi sugugi ette heita, eluvalikutes oleme kõik vabad. Kummalisel kombel ei oska ma olla selle üle ka pettunud. Salapära oli Joalale omane, tundub, et vananedes vaikusesse minek oligi tema puhul ainuõige. Avali hingega Joala, rahvamees – nõnda ei oleks ta olnud tema ise. Introvertsus, millest elu jooksul kasvas välja eraklus, oli Jaak Joala loomulik olek. Ja sellisena teda ka armastati.

Mulle paistab, et loomulikkuse otsingul me siin elus suuresti olemegi. Selleni ei saa aga keegi teine meid juhtida muudmoodi kui lihtsalt oma eeskujuga. Nii nagu ei saa avaldada kuigivõrd vananemisestki, selle üle peab aru igaüks endamisi, jälgides teisi ja muidugi iseennast.

Loomuliku vananemise oskus oli meie vanaemade ja -isade põlvkonnal. Ei meenu, et vananemisest üleüldse kuigivõrd juttugi oleks tehtud. See lihtsalt oli. Vananemist ei peidetud, samas ka ei rõhutatud.

Mul on meeles, et mu vanaema Salme lasi oma seitsmekümnendaks sünnipäevaks õmmelda musta siidkostüümi, mida kandis valge kaeluslehviga pluusiga. Ning ütles täiesti enesestmõistetava asjana meie, laste, kuuldes: “See on nüüd minu matuseriie ka.” Et me teaksime. Ju vanaema ise teadis samuti, aimas. Ta elas selle järel veel vaid mõne aasta. Tema minek oli väga – jah, ikka jälle see sõna – loomulik. “Olen veidi väsinud, lähen heidan korraks pikali,” olid tema viimased sõnad. Ja ta kanduski ära, unne, siinilmas oma viimasesse.

Me kõik otsime ja vajame selgete vastusteta suurte teemadega sisimas tegelemiseks märke, mis meid elus edasi aitaksid. Kogume neid lähedastelt, tuntud ja tundmatutelt inimestelt, küsides endamisi pidevalt, kuidas on elada. Ja mingist piirist üle jõudes sedagi, kuidas on vananeda.

Keskikka jõudes taipame, et noorusaeg – olgugi et vanus on sisetunde küsimus –, see tõeline noorusvärskus, kestab vaid lühikest aega, kui vaadata kogu elukaare pikkust. Suurema osa oma elust oleme keskeas, vanemas eas ja lõpuks päris vanad.

Sestap olengi väga tänulik iga sisuka vestluse eest, iga esinemise, märguande, kas või käeviipe eest, mis selgitab veidigi inimeseks olemise saladusi, millest me nooruses mõtleme vähe või üldse mitte, hiljem aga seda enam.

Aitäh, lugupeetud Tarvo Villomann, südamliku esinemise eest ETV sünnipäeva otse-eetris. Soovin, et teil ja teie lähedastel läheks kõik hästi.

Et meil kõigil läheks hästi. Igas vanuses.