Mõnekümne aastaga oleme omaks võtnud teise ringi kaubad. Selliseid poode, poekesi ja isegi kaubamaja-nimelisi müügikohti, kus on müügil ainult kasutatud kraam, leidub kõikjal üle Eesti.

Annika Poldre
Kuna isegi moeloojad ja suunamudijad on taaskasutuse trendikaks elustiiliks kiitnud, siis askeldavad neis poodides kauba keskel pensionärid ja noored, maainimesed ja suvitajatest linnarahvas. Keegi neist ei häbene riiulite vahel uudistada ega kastides või stangedel rippuva kraami keskel sobrada. Ja tore ongi, et kasutatud kraami ostmist peetakse igapäevaseks ning loomulikuks tegevuseks. Sellistes müügikohtades võib avastada põnevaid ja ilusaid, mõnikord kiiksuga asju, mida polegi võimalik leida uue kauba poest.

Teise ringi poodides leiduv n-ö rahvaantiik on peamiselt Skandinaavia kaup, põhjamaiselt toekas, kvaliteetne mööbel, sageli ka hästi hoitud, ja mis peatähtis – “selle raha eest niisugust tänapäeval tavalisest poest ei saa!”. Nagu ei saa ka mujalt nii mitmekesises valikus huvitavaid lauanõusid, kangaid, kardinaid, linu ja linikuid, vaipu jm kraami.

Teise ringi kraamiga täidetud ladudes-lautades-müügikohtades on oma võlu – pole kiviparketti ega peegleid, sageli isegi mitte proovikabiinigi. Aga see-eest on palju kaupa ja suur vabadus kõike uurida, katsuda, proovida nii kaua, kui tahtmist on. Ja odava hinna üle rõõmustades palju kaasa osta.

Neis segasummapoodides tuleb mulle alatasa pähe üks ja sama küsimus: kuhu panevad inimesed kõik need seal sentide eest müüdava pudi-padi, mis pole tarbeasjad?

Ja kuhu lähevad need kord juba kasutatud asjad, millest taas kord tüdinetakse? Või püsib meil ikka täinahatraditsioon? Või oleks vaja ka kolmanda ringi poode?