| TUTTAV TUNNE |
Mu isa ütles siis, kui ema arvas, et midagi peaks ära viskama, et majapidamises võib isegi täinahka vaja minna, ära ei saa visata midagi.
Ja ega naljalt naela, kruvi või muud tulevikus vajalikku asja ära visatudki.
Mõnekümne aastaga oleme omaks võtnud teise ringi kaubad. Selliseid poode, poekesi ja isegi kaubamaja-nimelisi müügikohti, kus on müügil ainult kasutatud kraam, leidub kõikjal üle Eesti.
Teise ringi poodides leiduv n-ö rahvaantiik on peamiselt Skandinaavia kaup, põhjamaiselt toekas, kvaliteetne mööbel, sageli ka hästi hoitud, ja mis peatähtis – “selle raha eest niisugust tänapäeval tavalisest poest ei saa!”. Nagu ei saa ka mujalt nii mitmekesises valikus huvitavaid lauanõusid, kangaid, kardinaid, linu ja linikuid, vaipu jm kraami.
Teise ringi kraamiga täidetud ladudes-lautades-müügikohtades on oma võlu – pole kiviparketti ega peegleid, sageli isegi mitte proovikabiinigi. Aga see-eest on palju kaupa ja suur vabadus kõike uurida, katsuda, proovida nii kaua, kui tahtmist on. Ja odava hinna üle rõõmustades palju kaasa osta.
Neis segasummapoodides tuleb mulle alatasa pähe üks ja sama küsimus: kuhu panevad inimesed kõik need seal sentide eest müüdava pudi-padi, mis pole tarbeasjad?
Ja kuhu lähevad need kord juba kasutatud asjad, millest taas kord tüdinetakse? Või püsib meil ikka täinahatraditsioon? Või oleks vaja ka kolmanda ringi poode?