Maalehe ajakirjanik Argo Ideon Foto: Priit Simson

Kuigi ei ole midagi paha selles, kui kodus leidub veidi tagavarasid, tundub mulle selline hirmule rajatud kaubandusvõte üle pakutud. Jah, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust on Ühendkuningriigi majandusele negatiivsete mõjudega, kuid see ei too kaasa nälga ja toidupuudust. Paljud lugejaist on vast külastanud lähiminevikus mõnd riiki, mis ei kuulu Euroopa Liitu. Huvitav, kes meist on pidanud seal kohtuma tõdemusega, et süüa ei ole?

Teade meenutas mulle omaaegseid toidupakke, rahvasuus „Brežnevi pakikesi”, mida müüdi aegajalt nõukogudemaa puhveteis. Nende mõte oli komplekteerida mineva kauba, näiteks viinerite külge ka purk ebamäärase juurviljakonserviga või kott kuivaineid. Ehk müüa maha see, mis jäänuks riiulile seisma.

Ebaselgus jätkub

Vahe Brexitiga või „Brexiti pakikesega” ei olegi siinkohal kuigi suur. Brexiti puhul on ka olemas üks ja põhiline pooltargument – rahvas hääletas, rahvas tahtis nii ja seega rahva poolt demokraatlikul viisil väljendatud tahe tuleb ellu viia. See on pakikese n-ö müübiv osa.

Enamik kaasnevat on aga üpris selgelt negatiivne – nii Ühendkuningriigi elanike, kui muidugi ka Euroopa Liidu sh meie jaoks. Majandussidemete katkilõikamine, kehtivate lepingute kadumine, ebamäärasus inimeste jaoks, kel sidemeid mõlemal poolel La Manche’i väina. Oht püstitada uus reaalne piir keset Iirimaad, kus see võib isegi saare kallihinnalist kodurahu ohustada.

Selleks, et negatiivseid tagajärgi leevendada ja mingil viisil kontrolli all hoida, pidasid Euroopa Liidu ja Suurbritannia delegatsioonid põhjalikke läbirääkimisi ning saavutasid lõpuks kokkuleppe tingimustes, kuidas lahkuminek toimub. Teisipäeva õhtul hääletas Briti parlamendi alamkoda aga lepingu maha – 202 poolthäält ja 432 vastuhäält.

Seega on ebamäärasus taas täiega domineeriv. Kuidas edasi, sõltub eelkõige Ühendkuningriigi poliitikutest ja loomulikult ka rahvast.

Brexit oli halb otsus, mis siis, et see sündis valijate enamuse tahtel. Kogu järgnev lugu on seda tõendanud. Kuigi see pole kellegi teise otsustada, ei oleks Suurbritannias seda Euroopa Liidust lahkumise rahvahääletust pidanud kunagi korraldama. Peaminister David Cameron läks seda teed, et võtta küsimus n-ö laualt maha ja tagada oma valitsuse stabiilne tulevik. Läks aga teisiti, ning nüüd ei meenuta Cameroni enam pea keegi.

Tänane Briti peaminister Theresa May väärib ühelt poolt imetlust, kuna ta on üritanud südilt teostada rahvahääletuse otsust ning saavutada kehvas olukorras vähegi vastuvõetav lahendus. Kuid poliitika ei ole loodusteadus, kus ka katse negatiivne resultaat võib olla väga väärtuslik. Kolmandal aastal pärast rahvahääletust on Suurbritannia sisepoliitika kaoses. Täiesti võimalik on stsenaarium, kus tulevad uued valimised ning võimule pääseb poolpunaste vaadetega Jeremy Corbyn, ent Brexiti praktiline lahendus ei ole ikkagi kuigivõrd parem tänasest seisust.

Laiem vaade

Briti sisepoliitilise kaose kõrval tuleks näha suuremat ja üldistatumat pilti. Maailm on üha selgemalt jagunenud regionaalsete blokkide vahel, ning kui suur ei olnuks ka Briti impeerium 19. sajandil, kus päike kunagi ei loojunud, on need ajad kaugel minevikus. Euroopa Liit üheskoos on seevastu maailmas arvestatav jõud nii majanduslikult kui poliitiliselt.

Eraldi võetuna pole ükski Euroopa riik maailmas suurjõud – isegi mitte Venemaa, kuipalju Kremlis seda ka ette ei kujutataks. Venemaa võimsus on tuumapomm, armee ja mingil määral naftavarud. Kuid majandusisolatsioonist ei ole neil kasu olnud. On samal viisil ülimalt jabur, kui Ühendkuningriik loodab majandust edendada, panustades kauplemisele kunagiste asumaadega, aga kaugenedes Prantsusmaast ja Saksamaast.

Kuid ega keegi polegi öelnud, et asjad maailmas saavad liikuda edasi ainult mõistlikul ja rahulikul viisil. Rahulolematuid inimesi on maailmas väga palju, ning milleski peab see rahulolematus leidma väljundi. Ehk tuleks hoopis positiivseks pidada, et läänemaailma protestimeeleolud on nüüd kanaliseerunud Brexitisse, Trumpi, Prantsusmaa kollastesse vestidesse, Itaalia populistidesse – aga siiski mitte sõjapidamisse, verre ja varemeisse, nagu oli kombeks varasemas maakera ajaloos.