Foto illustratiivne Foto: Hendrik Osula

Kirjutame jätkuks 10. märtsil eetris olnud ERR-i saatele “Suud puhtaks”, milles kõneldi kaasavast haridusest, ja vastuseks Maalehes 16. märtsil avaldatud arvamusloole “Pedagoogi ja lapsevanema arvamus: kaasav haridus viib suurema koolivägivallani”.

Soovime lisada mõne vaatenurga, mida on oluline rõhutada selleks, et arutelu kaasava hariduse üle ei piirduks üksnes murekohtade või emotsioonide väljatoomisega. Kirjutame koos, kuna meie kokkupuuted kaasava haridusega lähtuvad eri positsioonidest.

Mis on kaasav haridus?

Kaasavat haridust saab mõista ja rakendada üldjoontes kolmel tasandil.

1. Kaasamine haridussüsteemi. Alates Eesti taasiseseisvumisest võeti seisukoht, et kõiki lapsi saab õpetada. See tähendab, et õppekavad luuakse ka neile lastele, kes nõukogude ajal suunati hoolekandeasutustesse. Kehtib kolmel tasemel põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava – lihtsustatud õpe, toimetulekuõpe ja hooldusõpe.

2. Kaasamine kodulähedasse lasteaeda ja kooli. See tähendab, et lasteaedades ja koolides luuakse erirühmi ja -klasse. Erirühmi ja -klasse moodustati pikka aega erivajaduste liigi ja raskuse alusel. Koolides oli võimalik teha umbes 14 eriklassitüüpi ja lasteaedades kehtib endiselt määrus seitsme erirühma loomise kohta. Enamasti ei ole ühes piirkonnas terve rühma või klassi jagu samasuguse erivajadusega lapsi. Kaasamise levikuga seoses koonduvad erigruppidesse praegu eelkõige keerukamate erivajadustega lapsed, need, kellele suures grupis õppimine pole jõukohane ja/või kelle õpetamine teistega koos ei ole õpetajale jõukohane.

3. Kaasamine eakaaslastega samasse lasteaiarühma või klassi. See on kaasava hariduse tõlgendus ideaalkujul, mida teostada on keeruline ja kallis. Osa ametnikke ja haridusteadlasi propageerib absoluutselt kõikide erivajadustega laste kaasamist tavalaste hulka või ütleb, et kõigil lastel ongi erivajadused. Meedia teeb oma tööd, avaldades ime- ja kolelugusid. Noored lapsevanemad pooldavad üha enam võimalust, et ka sügava ja raske puudega lapsed saaksid õppida koos eakaaslastega. Ühtlasi ootavad vanemad, et laps edeneks seejuures oma võimete kohaselt.

Üha kasvav kriitika

Riik annab üha enam ette pigem nõuded ja tegevusraamistiku ning valdav osa vastutusest on kandunud haridusasutuse pidajale, kellega peab tihedat koostööd tegema lasteaia ja kooli direktor.

Direktor (õppealajuhataja ja hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerija toel) peab jälgima ja hindama oma õpetajate kvalifikatsiooni, korraldama lapsele määratud toe rakendamise ja juhtima lapsevanemate meelsust.

Mitmed sõjakad ja kaasavast haridusest äärmuslikke näiteid esitlevad kirjatükid osutavad, et selle tööga ei tulda toime. Kuuleme ja näeme eri osapoolte vihakõnet, agressiivsust ja abitust. Olemas on ka selged märgid kaasamisele vastassuunalisest liikumisest.

Haridusasutustes on hakatud taasavama erirühmi ja -klasse ning lapsevanemate algatusel looma eri-erakoole keskustest eemale, et tagada erivajadustega laste turvalisus, aga endiselt kaasatus haridussüsteemi.

Kaasava haridusega seotud muredega pöördutakse aina tihemini ka õiguskantsleri poole. Muret teeb see, et kuigi seaduste kohaselt peab lasteaedades ja koolides olema iga lapse jaoks optimaalne hulk vajalike oskustega täiskasvanuid, siis tegelikult nii ei ole.

Kõik koolide ja lasteaedade töötajad annavad mõistagi oma parima, kuid sellest ei pruugi piisata, kui neid töötajaid on liiga vähe või neil pole vajalikke oskusi. Nii võib olukord lasteaias ja koolis paratamatult muutuda pingeliseks. Sellises õhkkonnas ei saa iga laps oma võimetele vastavalt areneda ja õppida, nagu riik on lubanud.

Praegune lahendus on poolik

Aastal 2020 saame öelda, et kaasav haridus - st erivajadustega lapsed eakaaslastega samas grupis - on saanud lasteaedades 20 aastaseks. Koolides 10 aastaseks.

Nii ei ole õigustatud kaasava haridusega seotud probleemide korral rääkida jätkuvalt üksnes sellest, et igaüks annab ju oma parima ja koostööd saaks kindlasti tõhustada. Samuti kõlab kummaliselt, et süsteem, mis peab igale Eesti lapsele tagama tema põhiõigused, sõltub osapoolte loovusest, toimib vahel nii ja vahel naa.

Kaasava hariduse rakendamine praegusel kujul kõikjal siiski ei toimi, tegemist on pooliku lahendusega, mis kahjuks ei saa anda kõiki neid positiivseid tulemusi, mida oodatakse.

Milline hariduslik kaasamine oleks Eestile kui iseseisvale väikesele riigile jõukohane?

Me teame, et ressursse napib, kvalifitseeritud õpetajaid ja tugipersonali ei jätku, noori ei tule peale.

Pille Häidkind leiab, et võiksime võtta tähelepanu alla selle, et erivajadustega lapsed saaksid õppida kodukoha haridusasutuses – kergematel juhtumitel eakaaslastega samas grupis ning raskematel erirühmas ja -klassis.

Eriklasse moodustatakse laste huvide ja tugevuste alusel, sedasama võiks teha ka nii-öelda nõrkuste alusel, et igaühe individuaalsed võimed saaksid võimalikult hästi areneda.

Samas haridusasutuses koosolemine, aga eri klassides või tasemerühmades õppimine tagab kvaliteetse hariduse ja on ühtlasi kaasav.

Haridussüsteem puudutab väga suurt hulka ühiskonnast ning praegusel olukorral on pikaaegne mõju nii üksikutele inimestele kui ka riigile tervikuna.

Arvamusloo autorid:

Pille Häidkind
„Tartu Ülikooli õppejõuna tegelen eelkõige koolieelse astmega hariduses. Olen olnud juures, mõnevõrra ka uurinud, kuidas kaasav haridus lasteaias ja koolis vastu võeti, kuidas see on levinud ja muutunud.

Juta Saarevet
„Näen ja kuulen iga päev, kuidas lastel on lasteaias või koolis mured. Kaasavast haridusest rääkijad on ühel meelel selles, et kõigil Eesti lastel on õigus haridusele, ja selles, et vanematel on laste hariduses suur roll: nemad valivad lapsele lasteaia ja kooli, teevad koostööd õpetajate ja teiste spetsialistidega. Vaidlust pole ka selle üle, et riigil ja kohalikel omavalitsustel on kohustus ühiselt tagada, et haridussüsteem toimiks kõigis astmetes ka tegelikult nii, nagu seadused, määrused ja arengukavad ette näevad.“