Aastat seitse-kaheksa tagasi tegelesin oma suguvõsa uurimisega. Rõhutada tahan esivanemate sajanditevanust nimepruuki – ees- ja talunimede lahutamatus või läbipõimumine.

Toon eriti ilmeka näite aastast 1752, kui 26. jaanuaril oli Kodavere kiriku altari ees (NB!) Pilli Tõnno Körja Tõnno Mihkle Tiidu Kaddu(i)ga. Et juba järgmisel päeval astus altari ette Persekivi Jaagu Tiit, siis ütles meie pere noorem poeg: “Hea, et me ikkagi Persekivilt pärit ei ole…” Kuid tähtsaim – vanas eesti nimepruugis austati nii iseenesest, kõige loomulikumal viisil, alati esivanemaid – nende vaeva ja tööd. Siin ongi paljukiidetud juured… Muide, Tõnno ja Kaddu viiest lapsest sai 1762. aastal sündinud Juhhan koolmeistriks Elistveres – Kooli Juhhan.

Nüüd tuleb meedias tihti ette, et enesekeskne noorpoliitik teatab: “Arutasime seda küsimust Jüriga.” Talle ei tule vist pähegi, et Eestis on ju sadu Jürisid.

Saatejuht raadios, kes iga poole tunni järel nimetas oma ees- ja perekonnanime (turg ju!), kõnetas samas külalisi vaid eesnime pidi.

Miks tõrjume üha enam kõike eestipärast? Kui XIX sajandi algul kaotati Eestis pärisorjus, sai talupoeg rohkem liikuda ja vajas perenime, mida kutsuti priinimeks. Kui taluperemehel endal nime välja pakkuda polnud, sai ta selle kirikuõpetajalt ja/või mõisnikult – tihti just saksapärase. Meie perenime juured lähevad vähemalt aastasse 1688, kui isa kodukülas oli kirjas Leppicko wellja talu, kus askeldas (ikka vaid peremehena!) Leppiku Siim – nimi läbi kümne inimpõlve meie pereni välja. Need on juured! Menusaates “Eesti mäng” selgub, et oma juuri tunneme halvasti. Maalt pärit inimesena mäletan selgesti, et isegi naabertalu inimestest ei räägitud kunagi poolikult – ikka eesnimepidi, alati oli juures talu- ja/või perekonnanimi. See ongi vana eesti tava. Miks ja millal hakkasime teistest inimestest rääkima ruunatult-poolikult – vaid eesnimega?