Foto: Spenser Sembrat/Unsplash

Siin kirdes tuleb ilmselt veel tulevärgilahinguid, sest eksisteerivad nii novõi novõi god kui ka starõi novõi god. Nii olen vene inimestelt kuulnud. Kuid asi pole rahvuses. Tuttavad, kes mööda Eestit ringi sõitnud, kurdavad, et juba jõulude ajal kõmmutati ka väikestes maakohtades, kus elavadki vaid uhked ja hääd eestlased.

Ammu enne jõule levis sotsiaalmeedias mõte, et „sel aastal pauku ei tee“. Lemmikloomade pärast. Imestan, et üldise väga palju muutunud suhtumise taustal kassidesse-koertesse ja loomadesse üldse, tohib neid ikka veel paugutamisega poolsurnuks hirmutada, nii et nad hulluvad ja põgenevad, mille käigus vigastavad end või jäävadki kadunuks.

Just. Samas ühiskonnas, kus on juba tavaks saanud, et lemmikud kannavad riideid ja käivad koos pererahvaga kohvikus. Koera ketti panna on surmapatt ja karusnahka kanda surmaotsus kandjale (ei ole karusloomafarmide pooldaja).

Tänapäeval räägitase nii valgus- kui ka mürareostusest. Kas ilutulestik mitte mõlema mõiste alla ei kvalifitseeru? Lisaks õnnetuste ja tuleoht ning taevast alla sadav sodi ja pakendid. On see vastutustundlik?

Küllap Karl XII ja Peeter I ajal olid aupaugud oma kohal, aga nüüd on see ju tuhat korda nähtud, kõigile kättesaadav, aga katsu sa rahvalt tsirkust ära võtta…

Jah, ma tean küll lugu koertest ja karavanist, aga ei pea õigeks lihtsalt vait olla ja pahaselt nina alla pobiseda. Lendavad laternad tundusid (ja ongi) väga kaunid, aga teadlikkus jõudis läbi meedia õnneks enne tegu kohale ja minust need süütamata jäävadki.

Tänapäeva tehnoloogia pakub ju käratuid valgusinstallatsioone ja võimalusi on veel – vanad head küünlad ning lõkked. Kauneim ilutulestik, mida olen näinud, oli üks kuuskede põletamise lõke pärast pühi, mis pragises ja pildus tuliseid sädemeid vastu musta öötaevast. Imeline!

Ka vikerkaar pole enam ime, kui püsib taevas rohkem kui veerand tundi, rääkimata siis nädalaid kestvast mürast. Oleksime vaiksemalt, ehk kuuleksime ka oma mõtteid.