Ausus pole kadunud

Mis seal salata, võime olla nohikud, aga kui süda lõpuks täis saab, siis põrutame välja, mis hinges pakitseb. Niimoodi näen mina kodanik Rein Raua hiljuti välja öeldud karmi hinnangut praegusele riigivalitsemisele ja parteilisele juhtimisele.

Pool sajandit elasime ühiskonnas, mis oli üles ehitatud valedele ning kus valitses põhimõte: räägime üht, teeme teist. Kes püüdis aus olla, tembeldati rahvavaenlaseks. Niimoodi suretati välja aus mõtlemine ja ütlemine.

Viitamine sellele, et ka meie praeguste parteide tegevuses on ilmekalt näha NLKP võtteid, pole sugugi vale. Osaliselt tuleneb see kindlasti sellest, et nii mitmegi partei eesotsas on endised kompartei tegelased või partei nomenklatuuri kuulunud asjamehed, kes ei suuda vanu kombeid maha jätta.

Niisugust kompartei stiilis arusaama, et parteil on üks igavene juht, keda võib ilmselt ära kutsuda vaid Looja. Et parteil on omaaegse poliitbüroo moodi juhatus, kuhu kuuluvad vaid jäägitult ustavad jüngrid, on range põhikiri, kus partei kritiseerimine ja teisitimõtlemine (sõnavabadus) tähendab parteiridadest väljaheitmist. Ja suure karja parteisõdurite ülesanne on kätt tõsta, heaks kiita, tormiliste kiiduavaldustega reageerida Juhi sõnadele. Seda kõike kõrvalt vaadates tuleb pessimism peale küll.

Õnneks on ka lootustandvaid märke. Näiteks Keskerakonna kongressi eel astus üles ja söandas seada end isegi juhikandidaadiks noor parteilane Jüri Ratas. Kõrvaltvaatajale jäi mulje, et tegu on ikkagi teisitimõtlejaga.

Nüüd aga võttis sõna teine noor parteilane Reformierakonnast – Kaja Kallas – ja kutsus oma parteikaaslasi rääkima asjadest ausalt. Võtan mütsi maha Siim Kallase tütre ees, kes julgelt isade tõekspidamiste vastu välja astub.

Vaadake, vanad parteilased, midagi ei ole teha, meie lastel on teistsugune ettekujutus parteilisest demokraatiast ja demokraatiast üldse, ka ettekujutus aususest, ausaks olemisest ja ausaks jäämisest. Parteiline diktatuur hakkab neile vastu.