Seda tõenäolist tulevikustsenaariumi silmas pidades ja võitjapositsiooni eeliseid kasutades saigi Bismarcki sisulisel dikteerimisel maha märgitud uus sõjajärgne riikidevaheline piir. Ehk selline piir, mis jättis Saksamaa poolele tulevase edu saavutamiseks soodsad lähtekohad ratsaväerünnakute alustamiseks.

Nii oli Bismarck enda arvates loonud kõik vajalikud eeldused, et kindlustada tuleviku sõjatandril uuele impeeriumile edu.

Väljapaistev kombineerija

Kuid nagu me järgnenud kümnendite ajalookogemusest teame, kaotas ratsavägi peatselt suurema osa kunagisest otsustava lahingujõu tähtsusest (millest ei saanud kaugeltki kõik aru isegi vahetult enne I maailmasõda: nii näiteks tegeles Nikolai II onu, suurvürst Nikolai Nikolajevitš oma teoreetilistes töödes ratsaväe piigirünnakute taktika lihvimisega).

Seda aga, et ka maagileiukohad võivad tulevikku silmas pidades omada mingit sõjalist tähtsust, Bismarck ette näha ei suutnud – need jäid mingitki vaidlust tekitamata valdavalt piiri taha, Prantsusmaa poolele.

Mida see näide meile ütleb? Seda, et isegi ettenägelikud ja targad inimesed nagu Otto von Bismarck pole suutnud kaugeltki alati näha tulevikku ette selle kõikides detailides. Mis siis veel meist, tavalistest inimestest rääkida. Kuid samas pole ju ka meie ees Bismarcki omadega võrreldavaid mõtlemisülesandeid.

Me ei pea ju kavandama keerukaid kombinatsioone, mis diplomaatiliselt soodsas olustikus ja järjestikku provotseeritud sõdade tulemusel kujundaksid väikesest vabariigist suure impeeriumi, mida toodud näite puhul keegi naabritest tegelikult ei soovinud.

Meie mõtlemise mõõtkava on võrreldes selle maailma väljapaistvaima diplomaadist kombineerijaga sadu kordi väiksem. Kuid see ei tähenda, et ka meie mõõdustikus puuduks mõtlemisviis, mida saaks iseloomustada märksõnadega “suur” ja “väike”.

Mõtete nii-öelda suurusele-väiksusele lisaks on veel üks aspekt, millele peaks tähelepanu juhtima. See on ajaline mõõde, mis tähendab, et meie arutlev mõtlemine asetleidva üle ei peaks olema kammitsetud mineviku arusaamadest. Sest paljugi sellest, mis kehtis omas ajas ja oli sajandeid tagasi määrav ning käsitletav suurte mõtetena, pole seda enam praegusel ajal.

Ja nii näiteks polegi mõtet pärast teadet, et Venemaa mõjutusel oli Süüria nõus loobuma oma keemiarelvadest, raisata palju energiat ja jõudu jõudmaks tõdemuseni, et Venemaa saavutas Ameerika Ühendriikide üle suure diplomaatilise võidu ning ameeriklaste prestiiž maailmas on saanud rängalt kannatada.

Aga pärast nimetatud lepingu sõlmimist oli just nimelt niisugune probleemiasetus ja sellest tulenev järeldus meie väliskommentaatorite aruteludes domineeriv. Unustades seejuures ära, et riikliku prestiiži sisuline tähendus on kaasajal hoopis midagi muud, kui see oli veel XIX sajandi teisel poolel, mil mõni Napoleon III ütlus võis sedavõrd isiklikult solvata Aleksander II, et loomulikuna paistev riikidevaheline koostöö lükkus aastateks edasi. Ning lisaks: millisest riiklikust prestiižist saab üldse rääkida, kui teisel kaalukausil on inimelud.

Suur või väike

Loomulikult ei tähenda üleskutse suuremale mõtlemisele seda, et väikselt mõtlemisele poleks meie peades üldse mingit kohta ning väikestele asjadele siinses elus poleks vaja tähelepanu pöörata.
Jäädes ülaltoodud Otto von Bismarcki näite juurde, tuleb tõdeda, et kõik tema biograafid on üksmeeles toonitanud: unustamata hetkekski oma suurt eesmärki, omistas see ajaloo üks väljapaistvamaid diplomaate ja strateege erilist tähtsust ning tähelepanu iga väiksemagi sammukesega seonduvale detailile, mis seondus tema lõppeesmärgiga ja võis sellele kas või millimeetrikese lähemale tuua. Olgu nendeks sammudeks kas mõni möödaminnes antud sõnaline lubadus või sellisena tõlgendatav žest. Rääkimata sellisest tema lemmikvõttest nagu pooltõdede avaldamine ajakirjanduse veergudel.

Valimised on lubaduste andmise aeg, ja kahjuks tuleb tõdeda, et valdav osa nendest lubadustest paigutusid ka seekord väikeste mõtete maailma kategooriasse.

Miks see nii oli ja kipub viimase aja valimistel üldse olema, sellele on üksüheselt raske vastata. Kas selles on süüdi vaid poliitikutest lubaduste jagajad, või langeb suur osa süüst ka meile, tavaliselt rahvaks defineerituile, kellele need lubadused olid peibutusena mõeldud?

Võib-olla aga seisneb põhjus selles, et me ei suudagi enam mõelda suuremalt, ning sellepärast, nagu müügi-ostu maailmas ikka, nõudmisest tulenevalt, oli vastav ka pakkumine.

Ning järsku esitasidki tulenevalt just nimelt meie, televisioonivaatajate piiratud mõtlemisvõimest lähtuvalt, Tallinna linnapeakandidaatide debatti juhtinud ajakirjanikud linnapea kohale konkureerijatele vaid väikesena määratletavaid küsimusi. Näiteks stiilis: kas tasuta ühistransport jääb teie võidu puhul Tallinnas alles? Mis lisaks püstitatud küsimuse mahulisele väiksusele sai valimiste-eelsel ajal omada vaid üht, jaatavat vastust.

Aga võib-olla on see valimiste käigus kuidagi eriti silma torganud tendents väiksuse suunas seletatav hoopis viimasel ajal üleüldiselt võidule pääsenud “väikeste asjade” ajastuga, mis ei puuduta ainult meid, vaid läänemaailma tervikuna. Kui oletada, et kõik on muutumas ajas ja ruumis väiksemaks, siis kuidas saaksid mõtted liikuda vastupidises, suurenemise suunas?

Muidugi, ka tasuta ühistransport ja muud väikesena määratletavad teemad võivad ühe inimese vaateviklist lähtuvalt olla vägagi suured, ning pole mingit kahtlust, et vastusest sellele ning mahult analoogsetele küsimustele võisid sõltuda nii mõnegi pealinna ja muu piirkonna valija eelistusotsused.

Kuid laiemalt ja tulevikku vaadates kuuluvad seesugused küsimused ja nendele antud vastused väikest mõtlemist eeldavasse rubriiki. Erilist mõtlemisvajadust sellelaadsed küsimused ja neile antud valdavalt lakooniliselt emotsionaalsed vastused aga reeglina ei nõua.

Halvad harjumused

Tallinna tasuta ühistransport on siin toodud vaid ühe näitena, mis iseloomustab üldist tendentsi jõudmisest ajajärku, mis eelistab suurele väikest mõtlemist. Sest ka ainuüksi transpordi valdkonnas oleks kümneid tuleviku võimalikke arenguid puudutavaid olulisi ja märkimisväärselt suuremat vastust nõudvaid küsimusi.

Kuid nende püstitamist valimiste käigus me peaaegu ei näinud. Ning seda kaugeltki mitte ainult transpordi, vaid ka teistes kohalikku eluolu puudutavates valdkondades. Ja seda isegi siis, kui ühe partei poolt inspireerituna üritati Tallinnas muuta peamiseks jututeemaks linnas vohava korruptsiooniga seonduv. Ka siis piirduti vaid väidetava fakti tõdemisega ja linnas ainuvalitseva partei korruptsioonist tuleneva kahju oletatava summa nimetamisega.

Väikeste teemade püstitamine ja väikselt mõtlemine pole ju iseenesest halb. Halb aga on see, et need pisikesed teemad on hakanud elama omaette elu, jättes suuremad ja olulisemad kas teadlikult või teadvustamata valijate mõtlemisringist välja.

Nii olemegi ühest valimistsüklist teise tegelnud (mis pikapeale kujuneb harjumuseks) väikselt mõtlemisega, unustades ära, et vaid suured mõtted suudavad mägesid liigutada.