Südametegevuse tunnetamine on võrreldes varasemaga muutunud aistitavamaks, tundlikumaks, intensiivsemaks. Südamearsti juurde tullakse klassikalises mõttes “alamõõduliste” kaebustega, mis on kõige muuga nii tihedasti läbi põimunud (süda esimeses järjekorras), et patsiendil tekib raskusi olukorra sõnastamisega.

Kui vana kooli arst, X-generatsiooni esindaja, elu näinud ja kogemustest tulvil, kohtub kabinetis Y-generatsiooni patsiendiga, siis võib juhtuma hakata. Patsient on oma põlvkonna väärtushinnangutes kinni. Nii nagu arst oma generatsiooni väärtushinnangutes. Patsient tuli kindla plaaniga saada vastuvõtult konkreetne tulemus kõikidele oma kaebustele, leida põhjus ja siis soovitusi kuulates endale sobilikud välja valida. Ta ei tulnud aega raiskama, vaid lootis kohtuda sellise arstiga, kes ei kuuluta ainuõiget tõde ega nõua vastuvaidlematut ärakuulamist, jättes kuulaja sõnatu peanoogutaja rolli.
Aga mida nõuavad kohtumised Z-generatsiooni patsientidega, meie tulevikuga? Noormees jääb süüdimatult kümme minutit hiljaks. Erinevad arusaamad aja väärtuse kohta tekitavad juba kabineti uksel konflikti.
Võib-olla olekski neil lihtsam asju ajada valgetes šortsides ja botastes, pöetud pea või seitlisoenguga tohtriga, kes stetoskoobi asemel esimese asjana telefoni haarab.


Avalehele
105 Kommentaari
Loe veel: