Edasilükatud lõunasöök

Kohe kui olen lõpetanud käesoleva mõlgutuse kirjapanemise, pean helistama ja ütlema ära ühe aegsasti reserveeritud laua restoranis. Koos ebamäärase lubadusega see lähemas tulevikus uuesti kinni panna. Ei, tegu poleks olnud mingi hõivatud asjapulkade ja ametmeeste töökohtumise ega ärilõunaga, kokku pidanuksid saama seitse nooremas keskeas kirjanikku.

Saama kokku, sööma lõunat ja parandama õige pisut maailma. Lükkus edasi, maailm peab see nädal ise hakkama saama.

Seitsmel inimesel on oma aegade sobitamisega ikka raskusi. Aga kirjanikest võiks ju oodata, et muudkui aga tõusevad oma töölaudade tagant ja kohtuvad, kui isu on. Eriti kui veel pidulikumat sorti lõunasöögist juttu.

Aga pole päris nii. Üks tuleb Mulgimaalt (temap see sedapuhku lõplikult tulemata jäigi), teisel on nihutamatud töökokkusaamised kell kaks ja kell pool viis (aga kolme aegu saanuks ehk läbi astuda), kolmas lõpetab napilt lehetöö, et lennata järgmisel hommikul Brüsselisse eurooplastele ette lugema ja sealt edasi Helsingisse raamatumessile (kus peab kohtuma neljandaga), viies on äsja naasnud kuuajaliselt resideerimiselt Rootsis ja läheb tuleva nädal mitmeks kuuks Saksamaale, ja nii edasi.

Ega mul endalgi ole kirjanike liidu asjaajamise ja teleteo ja ajalehekirjutamise vahepealt üleliia lihtne aegu napsata.

Kirjaniku kuvand elik meelepilt kipub sageli olema säherdune, et on ühes elevandiluutornis üks ebamaise olekuga kuldjuusne neidis või et lebab ühes rentslis üks kasimata kakk või et istub ühe massiivse tammise kirjutuslaua taga õpetajaliku olemisega onu.

Tegelikkus on teistsugune. Eesti Kirjanike Liidul on üle kolmesaja liikme ja parimagi tahtmise juures ei oleks mul kusagilt välja võluda kolmesadat elevandiluutorni, ka tammislaudadega läheks raskeks. Ainult rentslit jaguks, ent see leitakse iseseisvalt üles kui vaja.

Päriselus rabavad kümned kirjanikud kümnetel elualadel igasugu asju teha ja vaatavad ise, kus leida see ajakilluke, et raamatuid kirjutada. Mulle lihtsalt meeldiks, kui inimestel, kes raamatuid kirjutada oskavad, oleks rohkem aega ja võimalust just nimelt raamatute kirjutamiseks. Sest ühe (üle) keskmise reklaamitreiali või lehetoimetaja leiab ikka, leiab ka telenäo või tõlkija. Mitte liiga lihtsalt, ega neidki palju pole, aga eesti kirjanikke on veel vähem.

Valus on vaadata, kuidas nad ennast liiga tavaliste tegemiste peale raiskavad. Inimese sees ei ole lõputult volüümi, elaani ja pauerit, lõpuks kulub inimene ära. Ja kõige suurem raiskamine on kulutada suurteks asjadeks võimeline inimene väikeste asjade peale.

Keset jõhvikarabasid, rapsipõlde, parkimisplatse ja kaubakeskusi kõrgub siiski ka harvu vandlitorne. On kirjanikke, kes tassikese tee ja jumaliku ilmutuse varal eksisteerida suudavad. Toetudes tunnetusele ja sisemisele teadmisele, kohtuvad nad viienda tiheduse aspektiga.

Ainus kokkupuude argieluga võib nende jaoks olla kord aastas (loodetavasti siiski) saabuv teade kultuurkapitali stipendiumi eraldamise kohta. Kusagil on neil pangaarve – kus täpselt, nad teada ei pruugi, õnneks on neil mõned sõbrad, kes maalähedaste asjadega toime tulla aitavad.

Moraal on lihtne – kirjanik ei ole mingi ühe näoga kahtlane loovtöötaja, kes vasaku käega värssi lohistab ja paremaga riigipalka nuiab. Kirjanik võib olla korralik pensionile siirdunud ametnik, kes rakendab oma töövõime ja käsitööoskused ontlike jutukate kirjutamiseks, ta võib olla hõljuv pilvik kollase telliskivi maantee imeilmast, ta võib olla rähklev ja räuklev boheet või antud hetkes edukas ettevõtja – aga ta teeb eesti keeles midagi sellist, mida mitte keegi teine ei oska. Teeb tasuta.

Vaatame nüüd enda ümber ringi, vaatame, mäherduses maailmas me elame ja mõtleme, kui kaua ja kui hästi me ise jaksaks midagi tasuta teha. Täpselt nii kauaks tänase seisuga eesti kirjandust ongi.