15.10.2010, 07:50
Emme, kas ma tulin sinu kõhust?
Mu poeg on sellel õhtul viiene, kui mu südamepiinad on kasvanud liialt suureks, et elada veel üks päev teadmisega, et tema ei tea.
FOTO:
Ma olen oodanud, et ta minult küsiks: “Emme, kas ma tulin sinu kõhust?” või “Kust lapsed tulevad?” või “Kas mina sündisin ka siin haiglas?”. Aga ta ei küsi, kuigi olen korduvalt püüdnud juttu neile teemadele suunata, sest tean, et aeg tiksub, ja tunnen, kuidas minu vaikimisest hakkab saama valetamine. Ma tunnen, et mul on hirm, mul on füüsiliselt halb olla, sest kohe võib meie maailm kokku variseda. Aga kuna tegevusetus ja süümepiinad tekitavad täpselt sama halva enesetunde, siis olen otsustanud, et nüüd… Päris tühjast kohast ei oska ma juttu alustada, seepärast võtan appi armsa raamatukese “Minu pildialbum”. See jutustab loo lapsest, kes on elanud natuke aega lastekodus ja leidnud siis endale uue pere – oma pere. Loen raamatu ette ja ütlen pärast lugemist kohmakalt ühe ropsuga välja kogu tõe: “Tead, poja, sina ei ole ka minu kõhust tulnud.”