Päevaraamatud Pixabay
Heiki Raudla
.
Hiljuti nägin Kopli pargis purskkaevu ääres üksikut teismelist tüdrukut, kes kirjutas päevikusse. Mõelda vaid – XXI sajandil! Mul tekkis tahtmine minna juurde ja küsida, et kas ta hiljem lööb kirja pandud teksti arvutisse ümber. Päriselt ei söandanud talt midagi küsida, küll aga mõtlesin nähtu üle järele, meenus minu enda põhikooliaeg. Ega tollalgi kohanud palju neid, kes avalikult päevikut pidasid – oma mõtteid, tundeid, isiklikke sündmusi jms üles tähendasid. Ikka üksikud, peamiselt tütarlapsed miskipärast.

Ma ise kirjutasin ka vihikutesse, aga mitte otse isiklikke asju, vaid abstraktsemal tasandil või siis jutte – ilukirjanduslikku olmet, kui nii võib öelda. Küllap ei julenud ma oma isiklikke mõtteid ja tundeid mina-vormis paberile panna, kartes, et keegi need avastab. Lõin oma mõtted kildudeks ja andsin killukestele eraldi nimed.

Arvan pigem, et kui oleksin praegu 13–16aastane, vaevalt siis päevikut peaksin, ammugi paberist lehtedega, kuhu tuleb pliiatsiga kirjutada. Kui ma ikka tahan panna kirja midagi säärast, mis peab olema teiste silmade eest kaitstud, siis ma seda arvutisse, ammugi mitte nutitelefoni ei toksiks. Isegi siis, kui arvutil puudub internetiühendus – sest ühel hetkel see ikkagi tekib.

Niisiis kardan, et talletatu ühel või teisel moel teiste inimesteni jõuab. Ja mis seal parata: teine põhjus on kindlasti säilivus. Kui ma ikka tahan, et kirjapandu säiliks pikemalt – minu enda jaoks –, siis ma talletan selle paberile – kas kirjutades või teksti välja printides. Mäletan, et olen ülikooliajast peale salvestanud igasugu tekste erinevatele elektroonilistele infokandjatele – diskidele, lintidele ja pulkadele –, aga mitte ei leia üles. Ilmselt neid enam polegi, isegi kosmoseavarustes mitte.

Nii et see pargis nähtu tuletas meelde: vahel on hea midagi endale ja enda teada ka jätta.