Spordokohvik Wabadus - Erki Noole loeng Foto: Ilmar Saabas

Mõnikord tekib tunne, et vahelduseks tahaks kuulda sedagi, mille poolest oleme veel Eesti. Et miski on eestlastel ka oma ja hää. Et see miski on rohkemat kui laulupeod või setu vöökiri.

Selleks et hinnata Eesti häid külgi, pole vaja sugugi sügavasisulist uurimust.

Meil siin, jumal tänatud, ei ole rahvus- või usukonflikte, nagu see on tavaline mujal Euroopas.

Meil ei minda tänavaile autosid ja hooneid põletama, nagu seda juhtub mujal Euroopas.

Meil ei lõigata ümber naisi ja tüdrukuid, nagu seda juba tehakse mujal Euroopas.

Meil siin ei pea usujuhid vihakõnesid, nagu see on ilmselt lubatud mujal Euroopas.

Meilt pole sadade kaupa läinud võitlejaid ISISe ridadesse, nagu euroopalikud seadused näivad lubavat. Ja võitlejate koju tagasi tulles ei paista midagi juhtuvat, justkui oleks käidud puhkusereisil veidi kätt proovimas.

Meie ei tee relvakaupa Venemaaga - asi, mis euroopalike väärtuste järgi näib olevat täiesti loomulik.

See kõige valusam võrdlus

Seda kõike õnneks Eestis ei ole. Miks siis teha nägu, et Euroopa on üksnes ihaldatavat kraami täis kaubamaja, ja jätta märkamata, et mõndagi sealsetel riiulitel on jõudnud juba halvaks minna. Mis meil aga seevastu veel parimas kvaliteedis. Ning kui Eesti on seni kokkuhoidliku taluperemehe kombel ja Euroopa kommetest erinevalt pistnud pooliku hobuseraua räästa alla tallele - kas pole seegi eestilik tava ja väärtus? Või mõne meelest enam ei ole?

Ütlete, et selline võrdlemine on liialdamine? Muidugi on. Iga võrdlus on liialdamine. Aga ärgu siis võrreldagu mis tahes asjas teisiti mõtlejaid kohe Venemaaga...

Tulen nüüd hetkel kõige olulisema võrdluse juurde. Mis ka kõige valusam. 

Praegu on Riigikogus arutluse all sadat tuhandet hinge puudutav töövõimereform. Äsja oli meil kohutavalt kiire kooseluseadusega. Oli niisugune tamp peal, et polnud aega isegi seletada, miks. Tundus, et euroopalikud väärtused olid sellises ohus, nagu kihutaks neil katk kannul.

Kui nii, siis pääses Eesti napilt. Kaks viiendikku rahvaesindajatest ütles kahele kolmandikule rahvast, et tal polnud õigus. Et ta on olnud tume ja targurlik. Mis jääb siis rahval üle muud, kui häbeneda ja tänada, et 40 tarka päästsid väärtused, millest meil oma rumaluses polnud aimugi.

Tõrkuva eesli saab teatavasti liikuma kahel moel: torgates saba alla söe või hoides nina ees porgandit. Söega asi äsja toimis, nüüd on porgandi kord. Öeldakse täiesti ausalt välja, et töövõimereformiga kiirustamise ainus põhjus on Euroopast oodatav raha.

Eelmisega võrreldes võib teema tunduda igav, vaevalt kaasneb sellega tapmisähvardusi. Sest sada tuhat on raskesti hoomatav, ilma näota inimkooslus, umbmäärane hulk. Kuidas sa võrdled seda mõnesaja armsa näo ja hea suuga avaliku elu tegelasega, kellel oli nii raske?

Võib olla kindel, et nende saja tuhande toetuseks baarides pidusid ei peeta. Nende auks saatkondades lippe ei heisata. Kas tormab nendegi eest ühel meelel tulle press?

Me räägime jälle teistsugustest, meist erinevatest inimestest. Kellel pole ette tuua sedagi seletust, et nad on selliseks sündinud. Kuid kelle hädad on reaalsed, mitte ettekujutuslikud.

Olgugi arvulises võrdluses vahe meeletu, pole isegi mitte see kõige tähtsam. Asi ei ole arvudes. Riik peab seisma iga inimese eest. Nagu ta näiteks tegi seda rühma jalgratturitega, kes olid hädas. Sattunud sinna küll oma ettevaatamatusest, aga ikkagi. Eesti oli nende pärast mures. Ja nad päästeti.

Inimväärtuste seisukohalt võttes on asi selles, et kõik need puudega inimesed on tõelises hädas. Milles nad ise kuidagi süüdi ei ole. Kus nad omal jõul hädadele leevendust ei leia.

Nemadki on vähemus. Paljud neist on eas, kus suurem osa elust elatud, paljudel elukaaslanegi kõrvalt lahkunud. Nende esimene mure pole see, kuidas lahutades ära jagada potid ja pannid. Ja kellel ausalt öelda on ükskõik, kas nende tagasihoidlik soov inimväärseks eluks ja olemiseks kuulub euroopalike väärtuste hulka või mitte. Kui vaid saaks abi, et elada ja olla. Ootaks tõesti huviga, kas saavad nemadki endale kuldsuised eestkõnelejad. 

Me ei tea ju, kuidas aidata

Ja ärme hakkame rääkima, et meil ju ongi plaanis neid aidata. Ja lisama, et me teame, mismoodi neid aidata. Asi selles ongi, et meie ei tea. Seni, kuni nemad ise pole öelnud, kui halb neil on ja missugune see abi peaks olema. Nad ju ütlevad ka, ainult et neid ei kuulata. Mitukümmend organisatsiooni, kes tegelevad nimelt nende inimestega, kinnitavad, et reform ei ole läinud õiget teed, et see tuleb peatada.

Mis jääb siis neil üle muud, kui tulla tänavaile? Küll mitte värviliste lippude all, vaid ratastoolis ja karkudel.

Äsja küsis üks rahvaesindajaist: kas minu siiras armastus on siis hälve? Ei tea, see olgu ikka enesetunde asi. Kuid ka kõige siirama armastusega võib olla nii, et täna armastad üht, homme teist. 

Puue on aga igavene kaaslane, ja temaga elamisest, toimetulemisest või õigemini toimetulematusest saab kõige teadjamalt rääkida ikkagi ainult see, kel endal puue on.

Tahaks tõesti loota, et meie inimarmastuse limiit ei ole kõik ära kulutatud.