Euroopa – haige mees
Jutus on muidugi iva sees, sest kui riigil on raha vähe, siis tekib ikka kiusatus võtta sealt, kus see nii-öelda kasutult seisab. Milleks taguda 2% SKTst militaarkuludesse, kui oleme niikuinii NATO liikmed ja küllap see meid juba kaitseb!
Vana Maailma allakäik
Kes välispoliitikast natukenegi jagab, teab, et NATOs käib juba ammu diskussioon selle ümber, et eurooplased kulutavad kaitsele järjest vähem raha ja loodavad endiselt Ameerikale.
Samal ajal on president Obama administratsioon välja öelnud, et praeguses olukorras ei suuda USA pidada mitut sõda korraga, et edaspidi on Washingtoni prioriteet Aasia ja Vaikse ookeani piirkond. Tähelepanu on nihkunud mujale.
Teiseks on majanduskriis sundinud Euroopa riikide poliitikuid tegema just seda, mida seoses õpetajate palganõudmistega siingi soovitati: julgeoleku tugevdamisele mõeldud raha on tõstetud ümber sotsiaalsfääri.
Hiljuti paljude mõttekodade ühistööna valminud uurimus näitab, et majandusraskused on mõjutanud kõige otsesemalt Euroopa välispoliitilist võimekust. Sooritus on nigel olnud pea kõigis suundades: suhetes Hiinaga, USAga, Venemaaga ja araabia maailmaga.
On tekkinud kummaline paradoks. Majanduse elavdamiseks rakendatud meetmed pole soovitud tulemust andnud ning kadumas on ka Vana Maailma senine trump ehk pehme jõud (loe: raha). Kokkuhoid julgeoleku arvelt on aga ka oluliselt nõrgestanud tugevat jõudu (loe: sõjalist valmisolekut).
Euroopa on end rahvusvahelisel malelaual nurka mänginud ning uued ambitsioonikad tegijad Hiinaga eesotsas on hakanud järjest julgemalt ja jultunumalt mängima. Ehk nagu uurimuse üks autoreist olukorda tabavalt nimetas: Euroopa haige mees on Euroopa ise!
Käpuli väljakutsete ees
Maailma kõige plahvatusohtlikumad riigid on praegu Iraan ja Süüria. Spekuleeritakse, et Iisraeli sõjaline rünnak Iraani tuumarajatistele on lähemate kuude või isegi nädalate küsimus. Süüria režiimi sõjaline karistamine on vähem tõenäoline.
Rahvusvahelised sanktsioonid Damaskuse vastu on aga põrkunud Venemaa ja Hiina jäigale vastuseisule, on kujunenud ohtlik patiseis: lõputult ei saa rahvusvaheline üldsus ju pealt vaadata, kuidas Assadi sõjaväelased karistamatult teisitimõtlejaid tapavad.
Tasub taas hämmastuda Euroopa Liidu sinisilmsuse pärast. Välispoliitikajuht Catherine Ashton avaldas hiljuti lootust, et nüüd, kus Venemaa presidendivalimised on läbi, võib Moskva leevendada suhtumnist Süüria-vastastesse sanktsioonidesse. Tegelikult ei pea Kreml enam oma imago pärast muretsema.
Kui keegi ei ole veel aru saanud, et maailma jõujooned on lõplikult muutunud, siis vaid mõned arvud. Hiina suurendab sel aastal oma sõjalisi kulutusi 11,2% ja need ületavad esimest korda 100 miljardi dollari piiri. Venemaa kulutab sel aastal militaarotstarbeks 4,5% SKTst ehk 42 miljardit eurot, tuleval aastal 53 miljardit. Arvata, et Euroopa, seega siis ka Eesti sellest oma järeldusi ei pea tegema, on ülimalt naiivne.
