Eurotsooni torpedeerijad
Ometi suudab siinne laialt levinud arusaam, nagu oleks Suurbritannia endiselt USA ja Hiina kõrval kolmas supervõim, mind ikka ja jälle üllatada. Omajagu on selles ka siirast uudishimu, et kuhu need britid siis enda meelest õieti kuuluvad.
Euroskeptiline avalikkus
Kuigi Suurbritannia euroskeptilisuse taga nähakse võimulolevat peaministrit David Cameroni ja tema tooride parteid, pole sellel poliitikaga siiski palju pistmist. Brittide mentaliteet on lihtsalt siiani nagu suure koloniaalriigi kodanikel, mis tähendab, et valitsus käitub nii, nagu tunneb, et avalikkus temalt ootab.
Ühendkuningriigi jaoks on Euroopa Liit juba mõnda aega olnud nagu mingi gentlemen’ide klubi, kuhu kuulumine on pigem au- ja harjumuse küsimus, kui et tuleneb jagatud vastutustundest või vältimatust vajadusest. Kuna Eesti liikmelisus toetub kindlasti just viimatimainitud argumendile, on mõtteviiside erinevus pea mõõtmatu.
Eespool öeldu kinnituseks on ka juba kirgi kogunud euroliidu järgmise seitseaastaku eelarve suurendamine, kus 27-liikmelise ühenduse otsuse jäme ots on selgelt brittide musklilises pihus. On nad ju üks vaid 12 riigist, kes praegu ELi eelarvesse enam panustab, kui tagasi saab. Võrdluseks – kõik hiljem liitunud riigid, kaasa arvatud Eesti, võtavad EList ikka veel palju enam välja, kui nad sinna investeerinud on.
Mõni ime siis, et samal ajal kui meie poliitikud kõikide Brüsseli plaanidega rõõmsalt nõus on, trambivad britid iga vähegi sobimatu otsuse puhul jalgu.
Eks sooviksid ju kõik liikmesriigid oma siseriiklike eelarvekärbete kõrval piirata ka väljapoole minevaid. Ent tõenäoliselt saavad just britid sel kuul Brüsseli tippkohtumisel olema need, kes liidu 2014.–2020. aasta eelarve suurendamise plaanile n-ö pommi alla panevad.
Kas valed rehkendused?
David Cameron oli siiani rääkinud vaid Suurbritannia panuse külmutamisest, ent Briti Parlamendis hääletas möödunud nädalal enamik saadikuid hoopis radikaalsema plaani poolt. Nimelt soovib rahvaesindajate enamus, et britid euroliidu eelarvesse suunatavat summat tunduvalt vähendaksid.
Euroopa Komisjoni ning Briti rahandusministeeriumi rehkendused erinevad enam kui kolmandiku võrra. Kui Briti rahandusiminister väidab, et eelmisel aastal sai liidu ühisesse kaukasse makstud alla 9 miljardi naela, siis eurokraatide väitel oli tegu 5,5 miljardiga.
Kui juba senises osaluses kokkuleppele ei jõuta, siis ei tule brittide jaoks Euroopa Komisjoni taotletav 5% eelarve suurendamine mingil juhul kõne alla.
Ülejaanud 26 liikmesriigil tuleb lihtsalt loota, et see rahastamisvaidlus ei paisu nii suureks, et britid oma angloameerikalikus enesekesksuses üldse n-ö peolt lahkuda otsustavad. Siit Londonist vaadates ei tundu see, muide, üldse nii võimatu.
