Hannes Rumm: Eesti keel, mida mina ei mõista
“… käesoleva seaduse tähenduses on komisjoni määruse (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT L 141, 30.04.2004, lk 18–58), artikli 2 punktis 1a sätestatud maatükk.”
Mida teie oleksite vastanud?
See on muidugi äärmuslik näide, kuidas juriidiliselt ülitäpseks timmitud eestikeelne tekst on tavalisele inimesele sama arusaamatu nagu Hiina hieroglüüfid.
Aga igapäevases uudistevoos kohtab sageli lauseid, mis koosnevad eraldi võetuna tuntud eestikeelsetest sõnadest, kuid jutu mõte jääb ikka hämaraks, sest asjatundjad räägivad mõistetega, mis tavainimesele pole arusaadavad või tekitavad suisa segadust.
Osalesin hiljuti koolitusel, kus üks kindral kirjeldas meie kaitseväe valmisolekut sõjaolukorraks. Kui asjatundlik, suuresti reservväelastest ja kaitseliitlastest publik talle küsimusi esitas, selgus korduvalt, et küsijad ja vastaja ei saa üksteisest aru.
Näiteks viitas üks küsija Kuperjanovi pataljonile kui lahingüksusele. Ohvitser aga jahmatas küsijat vastusega, et Kuperjanovi pataljon pole rahuajal mingi lahingüksus, sest need noored, kes seal praegu sõdimist harjutavad, ei marsi hädaolukorras püssiga väravast välja Eestit kaitsma. Lahinguvõimelise väeosa moodustavad hoopis ajateenistuses väljaõppe läbinud reservväelased, kes mobilisatsioonikäsu peale Kuperjanovi lipu alla kogunevad.
Kui sama valdkonna näidetega jätkata, siis küsin, kas Maalehe lugejad saavad aru viimase aja ühest menuväljendist “soomusmanöövervõimekus”.
Asjatundjatega suheldes selgub, et see tähendab võimalust korraldada “operatsioone raskete soomustatud lahingumasinate, sealhulgas tankid, neid toetavad soomustatud jalaväe transportöörid, jalaväe, õhuväe ja teiste väeliikide osavõtul”. On ju selge nagu seebivesi?
Või näiliselt veel lihtsam küsimus: kui enesestmõistetavalt kõneldakse vajadusest paigutada Eestisse pataljonisuurune täiendav NATO väeüksus, siis kui suurest hulgast sõjaväelastest räägitakse? Kes teist teab, et pataljoni kuulub 350–400 sõdurit?
Et jutt oleks arusaadav
Muidugi ei nori ma riigikaitse juhtide kallal. Kasutan nende valdkonda lihtsalt näitena sellest, kuidas mis tahes eriala inimeste jaoks enesestmõistetavad ja täpsed terminid tavakeeles ei toimi.
Sageli aitab keerulisi asju arusaadavamaks teha isikustamine. Elektriarveid maksab enamik meist korra kuus, aga kui paljud oskavad vahet teha kuluridadel “tarbitud elekter”, “võrguteenus”, “taastuvenergeetika tasu” ja “elektriaktsiis”?
Elektriarvest oleks ehk paljudel inimestel lihtsam aru saada, kui sinna oleks kirjutatud Sutter 50 eurot, Veskimägi
50 eurot, Pomerants 10 ja Sester 7 eurot, ehk siis Eesti Energia, Eleringi, keskkonna- ja rahandusministeeriumi tuntud juhtide nimed.
Järeldus eeltoodud näidetest on lihtne. Mis tahes valdkonna inimestel tasub üha rohkem mõelda, kuidas nende erialakeelsed mõisted “tõlkida” igapäevases suhtluses tavakeelde. Muidu juhtub nii, et teie jutt tekitab arusaamatust või jääb lihtsalt hämaraks.
Ah jaa, vastus avalõigus toodud küsimusele on “põld”.
