Ahja mõis. Foto: Raivo Tasso

Eesti maapiirkondade kõige suurema potentsiaaliga turismiobjektideks on puutumata loodus ja mitmekesine kultuuripärand, kaunid kirikud ja müstilised mõisad. Kuid just mõisate häving on läbi aastate olnud drastiline, nii et Rootsi ajakirjanik Carl Mothander nimetab juba oma 1943.aastal ilmunud raamatus Eesti mõisaid "uppuvaks Atlantiseks". Kui 20.sajandi algul loendati Eestis mõisaid üle 2100, siis Muinsuskaitseameti mullustele andmetele tuginedes on arhitektuurimälestisena arvel olevaid mõisa peahooneid 268.

Miks mõisad hävinevad ja mida teha, et see häving peatada? Üheks põhjuseks on kindlasti see, et mõisaomanikel pole piisavalt raha. Kuigi Muinsuskaitseametil on iga-aastane avarii-eelarve, on selle rahaline maht olematu, arvestades abi vajavate mälestiste hulka. Eesti Mõisate Ühendus leiab, et seda avarii-eelarvet tuleb suurenda kordades, kuna iga viivitatud aasta suurendab avariitööde maksumust märkimisväärselt. Mõisasid saab restaureerida ka Euroopa Liidu fondide toel, kuid need ei toeta kunagi lihtsalt mälestise restaureerimist, vaid arendatav visioon mõisast peab vastama fondi rahastamise eesmärkidele.

Mõis pole ainult hoone

Just visioonide või arendamisideede nappus on teine mõisate hävinemise põhjuseid. Mõisate lähestikku paiknemist arvesse võttes pole kõigil arendatavatel mõisatel mõtet majutust ja toitlustust pakkuda. Sünergia tekiks sellest, kui iga mõis pakuks omanäolisi teenuseid ning võtmesõnaks on siin kindlasti mõisate koostöö.

Viimase, aga mitte vähem olulise põhjusena mõisate hävinemisel tuleb välja tuua riigi ühtse poliitika puudumine mõisate suhtes kõikidel tasanditel. Näiteks annab vallavalitsus ehitusloa mõisahoonesse trahteri rajamiseks ning mõni aeg hiljem väljastab teise loa trahterist mõnesaja meetri kaugusel asuva amortiseerunud sigala rekonstrueerimiseks. Mõnele mõisaõuele on paigaldatud mobiilimast, teisest mõisasüdamest viib läbi maantee. Seega on mõisamiljöö väga kergesti rikutav.

Mõisakülastajad ootavad sealt terviklikku elamust, võimalust tunda end osana ajaloost. Kui see miljöö rikutakse, kirjutatakse põhimõtteliselt alla ka mõisa hävimisotsusele. Positiivne on, et Muinsuskaitseamet on lisaks mõisahoonete kaitsevöönditele hakanud looma mõisate muinsuskaitsealasid, mis reeglina moodustavad südame kunagisest mõisast. Kuid mõisa mõiste on palju ulatuslikum. Näiteks maastikuarhitekt Age Merila kirjeldab mõisa mitte ainult härrastemajana, nagu seda tänapäeval tihti mõistetakse, vaid kompleksina koos majandushoonetega - laudad, tallid, tõllakuurid, küünid, moonakate majad, sepikojad, veskid, saunad, keldrid jne, koos väljakujunenud teedevõrgustiku, pargi ning heina-, karja-, põllu- ja metsamaaga. Seega peaks mõisa kaitseala olema tulevikus tunduvalt suurem ning ulatuma mõisa südamest kilomeetrite kaugusele.

Päev mööda mõisasid

Üheks märkimisväärseks probleemiks on kindlasti ka mõisa hoonete lähiümbruse ja pargi alade tükeldamine erinevate omanike kinnistute vahel. Kinnistute moodustamine toimus põhimõttel kes ees, see mees. See omakorda tähendas, et kui pargis oli uusehitisi, siis mõisahoonetele jäid tihtilugu kinnistutest ülejäänud ebaloogiliste piiridega maatükid. Lahenduseks oleks mõisahoonete praegustele omanikele muinsuskaitsealal asuvate kinnistute müümisel ostueesõiguse andmine.

Milline on Eesti mõisate potentsiaal turismiobjektidena? Eesti on tuhande mõisa maa ja iga mõis sel tuhande mõisa maal on eriline. Mineviku tajumist soovivale külastajale võib pakkuda elamust üle terve Eestimaa - süüa hommikusööki ühes mõisas ja tutvuda selle eksponaatidega, sõita hobustega teise mõisa lõunatama, riietuda ajaloolistesse kostüümidesse, nautida pärastlõunast kultuuriprogrammi või saada osa mõnest mõisalegendist. Seejärel sõita järgmisesse mõisa õhtustama ja sealse õlleköögi valikuga tutvuma.

Mõisad oma mitmesaja aastase ajalooga on lugudest tulvil. Eesti mõisaid külastades avastaksid paljud välisturistid siin ka tükikese oma kodumaa ajalugu. Näiteks külastas Raikküla mõisa oma eluajal korduvalt Saksa riigikantsler Otto von Bismarck, kuna mõisnik Alexander von Keyserling oli ülikoolipäevil tema parimaid sõpru. Bismarcki visiidi kohta Eesti mõisatesse on säilinud detailne info, nii on teada isegi Bismarcki lemmikmagustoit - vaarikad külmutatud koorega. Ka 21.sajandi Eestis saaksid turistid Otto von Bismarcki radadel mõisast-mõisa liikuda.

Vaid riigi kõikidel otsustustasanditel ühise eesmärgi nimel tegutsedes ja hävinguohus olevaid mõisaid väärtustades on võimalik neist kujundada tõelised maapiirkondade turismiarengu võtmed ning tagada Eesti mõisakultuuri säilimine tulevastele põlvedele.

Karmel Jõesoo on Eesti Mõisate Ühenduse juhatuse esimees.