Head uut aastat!
Lisaks sellele oli meil “Harta12” ja Eesti filmi aasta; aasta, mil kirjutati ka palju häid raamatuid ja valmisid suurepärased lavastused; aasta, kui meremehed ja olümpiamedalid tulid koju, aga Galojan lahkus kodumaalt.
Eks igaüks teeb läbielatud sündmustest ja kogetud asjadest oma pingerea ja valikud. Maalehe jaoks oli see erakordsete saakide ja vihmase suve aasta, koolireformi alguse ja omavalitsuste koondumise ning samas ka maapiirkondade tühjenemise aasta. Aga ka Maamajanduse ajakirja uue alguse aasta ja eeskätt lehe juubeliaasta.
Kuid ühest asjast oli minu hinnangul rohkem juttu kui ei iial varem – see on raha. Konjunktuuriinstituudi analüüsides räägiti rahast ostukorvi kallinemisel ja reaalpalga kahanemisel.
Rahamure oli päästeameti juhtide suul ja vaatas vastu päästjate pere-eelarves, kui komandosid üksteise järel kinni panema hakati. Raha pärast streikisid õpetajad kevadel ja jätsid kooliaasta esimestel päevadel ära tunnid, et anda märku oma üha vähenevast sotsiaalsest ja finantsvõimekusest.
Raha oli põhjuseks, miks arstivastuvõtud sügisel mitmeks nädalaks katkesid. Ka meie tohtrid tahtsid Põhjamaade kolleegidega mitte ainult samaväärset aparatuuri, vaid ka võrreldavamaid töötingimusi ja sissetulekut.
Põllumehed arutasid, hoolimata headest saakidest, aktiivselt Euroopa Liidu uue eelarveperioodi põllumajandustoetuste rahasummade üle. Ka põllumehe soov on saada võrreldavaid tingimusi oma kolleegidega vanas Euroopas.
Ja kõik peaministri esinemised lõppesid loosungiga riigi rahanduse korrashoiust ning rahandusministri resümeed tõdemisega, et raha pole.
Enamik ettevõtete juhte, kellega viimasel ajal suhelnud olen, räägivad kui ühest suust, et töötajate palgasurve üha suureneb ja lahkumised raha pärast muutuvad aina igapäevasemaks.
Rahvaloendus näitas, et viimaste aastatega on kodumaalt lahkunud kümneid tuhandeid Eesti inimesi. Kas põhjuseks on raha, oskavad täpselt öelda nemad ise või nende lähedased, aga karta on, et rahal pole selles liikumises mitte vähetähtis roll.
Jah, võiks ju ka öelda, et Ernest Hemingway kirjutas juba 75 aastat tagasi, et igas maailma sadamas on üks eestlane. Aga nüüd on need tegelased ammu surnud ning legendi püsimiseks oleks uusi vaja. Kuid eks meil oleks laevamehi ja dokitöölisi, arste ja õdesid, ehitajaid ja bussijuhte ka kodumaal vaja. Ning mitte ainult jõulude, juubelite ja matuse ajaks.
