Heiki Raudla: Eestlased avastavad taas vanalinna

| TUTTAV TUNNE |

Mäletan, et 1990ndatel ja samuti uue sajandi esimesel kümnendil oli Tallinna vanalinn pealinna meelelahutuse, aga ka kaubanduse lahutamatu osa.

Nagu linna keskus, osa kesklinnast. Pubid ja baarid olid nädalalõppudel rahvast täis. Pubides käis klaasi tõstmas igasugust rahvast – ärimehed, ametnikud, professorid, tudengid ja muud asjamehed. Sealset melu iseloomustab tabavalt Folkmilli pala “Hella Hundi Pub”. Hinnad olid taskukohased, kui just väga ei praalinud. Valdavalt kõlas eesti keel, sekka muidugi vene ja pisut muid keeli, näiteks soome.

Ka päevasel ajal oli vanalinnas huvitav ringi liikuda – nii tegidki sajad eesti inimesed näiteks ilusal pühapäeval.

Kui mõned tänavad ja nende ristumiskohad muutusid läbukohtadeks, kus tuigerdati, nügiti, räusati ja tihtilugu ka rusikatele valu anti, siis suurem osa vanalinna söögi- ja joogikohti nõrgus hiljemalt suure majanduskriisi ajaks eestlastest tühjaks. Popimad söögi- ja joogikohad orienteerusid kallimate roogade serveerimisele ja välismaa turistide teenindamisele. Õlle hind kerkis kui pärmivaht, kauplused muutusid suveniiripoodideks, ning eestlastel polnud sinna enam asja.

Juba aastaid vanalinnas jalgsi tööle käies näen tahes-tahtmata, mis ümberringi toimub. Minu kaasliiklejateks on olnud valdavalt välisriikidest pärit inimrühmad, peamiselt kruiisituristid. Kui kruiisihooaeg lõppes, jäid tänavad tühjaks.

Munakiviuulitsate hüljatus tipnes kevadiste koroonapiirangute ajal. Viimastel nädalatel olen aga märganud, et kohalik rahvas on Tallinna vanalinna taasavastamas. Tullakse peredena, muinsuslinnaosa lähedale jäävatel tänavatel on raske parkimiskohta leida. Inimesed kõnnivad ja uudistavad, neid kutsutakse söögi- ja joogikohtadesse maakeeles. Paistab, et ka jõuluturul müüdava valik on varasemast vähemalt osaliselt teistsugune.

Toimuv viiks nagu mõne aastakümne ajas tagasi. Eks näis, kui kaua eestlastel jätkub huvi paemüüride ja munakivide vastu.