Heiki Raudla: isu veel on

Hilistalvel ja varakevadel olen end alati nõrga ja tõbisena tundnud. Tänavugi oli nahk tundlik, huuled kibedad ja kurk kergelt kähe. Üldiselt olin nii-öelda rivis, Eesti oludes ei ole mõtet pisikahjustustest suurt numbrit teha.

Aga kui ma nüüd istun samas korteris, kus hommikul tõusen, söön ja pesen – eraldi kontoriruumi ei ole mul kodus sisse seatud –, vaatan tühja tänavat ja vaatan uudiseid, mis on tõsisemad ja halvaendelisemad kui kunagi varem minu teadliku elu jooksul, siis tekib tunne, et pandeemiline viirus hiilib sisse igast praost, mis mind maailmaga ühendab.

PANIN TÄHELE

Tundub, nagu oleksin mingis ülemaailmses laatsaretis, kus teeb heameelt üksnes järjekordne maitsev kõhutäis. Isu veel on, ja see annab võimaluse end “pärisellu” ümber lülitada.