Heiki Raudla SVEN ARBET

Näib, et uus elamispind Tallinnas – sõltumata hinnast – on meie inimeste meelest kõige parem investeering tulevikku. Kõige kindlam pensionisammas.

Eelmine kinnisvarabuum jääb umbes 15 aasta taha, siis kerkis Maarjamaale, eriti aga Tallinna ja selle ümbrusesse massiliselt uusarendusi, paljud piirkonnad muutusid tundmatuseni ja igast eestlasest pidi saama korteri- või majaomanik. Inimeste laenukoormus kasvas metsikult, aga ka sissetulekud kasvasid, kuni...

Saabus majanduskriis. Kellel kärbiti palka, kes kaotas üldse töö, kes läks pankrotti. Kriisist jäid puutumata vähesed ja paljudele muutus eluasemelaenu igakuine tagasimaksmine võimatuks. Olgugi et tehingute arv vähenes 2008. aastal märgatavalt ja korterite turuhinnad langesid kuni viiendiku võrra, rõhutasid kinnisvarabürood ja -arendajad justkui ühest suust: tulevik on helge. Ja kinnisvararong kihutaski mürinal edasi.

Pankadest on jätkuvalt võimalik laenu saada, kinnisvaraostjaidki jätkub. Hoog ei ole siiani raugenud.

Milline arendamine käib Põhja-Tallinnas ja mujalgi! Kõik läheb kohe müügiks, isegi ammu enne seda, kui ehitusega on pihta hakatud.

Ja majad on moodsad, väga luksuslikud ja ilmselt ka väga kallid. Jalutad mööda ja mõtled, et kes küll jaksab neid osta; kust need inimesed võetakse. Kas nullindate keskpaiga buumist on möödunud juba nii pikk aeg, et peale on kasvanud uus maksujõuline põlvkond?

Kinnisvarafirmad kinnitavadki, et eestlane on endiselt kinnisvarausku. Arenduste ja tehingute veduriks on muidugi Tallinn, kuhu inimesi järjest juurde kolib, ja mitte ainult mujalt Eestist, vaid ka välismaalt. Väärtpaberitesse ja aktsiatesse investeeritakse vähe, kõige usaldusväärsemaks nn pensionisambaks, kuhu säästud paigutada, peetakse ikka kinnisvara.

Niisiis sünnivadki järjest uued hinnarekordid, hoolimata krahhidest ja kriisidest. Ja ikka kinnitatakse, et turg on stabiilne.

Kuni pangad laenu annavad.