kaldre_peeter ---

Parima Partei moodustas seltskond näitlejaid, kes ei olnud rahul sellega, kuidas n-ö vanad erakonnad olid reageerinud saareriigi finantskrahhile. Islandlastele meeldis, et poliitikasse tuli täiesti uus seltskond, kes halastamatult rooskas senist kivistunud poliitsüsteemi.

Teater Islandil läks kaugemale kui lavatükk Eestis

Sisuliselt tehti Islandil NO-teatrit, midagi samalaadset nagu mais meil etendunud “Ühtne Eesti suurkogu”. Ainult selle vahega, et kui NO-l ei olnud tahtmist või julgust teatritükist kaugemale minna, siis Gnarri seltskond sekkus otsustavalt poliitikasse.

Island on väga vana demokraatiaga riik. Nende parlamendi eelkäija rahvakoosolek Althing kogunes esimest korda juba aastal 930. Seega ei saa öelda, et väljastpoolt olemasolevat poliitilist süsteemi esile kerkivad alternatiivsed erakonnad on ainult nn uute demokraatiate nähtus.

Tõsi, Parim Partei võlgneb suure osa oma edust Islandit tabanud kriisile, kuid olgem ausad – ega Eesti olukord nüüd nii palju parem ka ei ole. Laenumulli lõhkemine ja rohkem kui 100 000 töötut tõestavad sama kujukalt, et meie juhtparteid ei ole olukorra kontrollimisega hakkama saanud.

Ainult et siin tõusis seoses “Ühtse Eesti suurkoguga” suur hädaldamine. Mis on klounidel poliitikasse asja, küsisid nagu kooris võltspaatosega nii poliitbroilerid kui ka eri masti analüütikud. Veel üsna hiljuti kirjutas keegi arvaja ajalehes, et “poliitlunastaja ei saa tulla reibaste vabatahtlike seast, vaid juba olemasolevate poliitikute ridadest”. Sest ainult nemad suutvat muuta poliitilist kultuuri. Enda käitumist olla kergem muuta kui teiste oma. Tule taevas appi, tahaks hüüda. Poliitikute puhul on enda muutmine küll viimane asi, millega suudetakse hakkama saada.

Mudamaadlus erakondades ning kaklus igal rindel

Piisab kui vaadata, mis praegu erakondades toimub. Rahvaliit on lõhki. Uued võimalikud juhid alustavad sellega, et kiruvad eelmist juhtkonda maapõhja. Juhan Aare pole veel Rahvaliidu juhiks saanud, kuid hoopleb juba leheintervjuus, et ta võiks vabalt ka Eesti president olla!

Midagi paremat ei ole pakkunud ka rohelised, kes on valmis oma tülisid isegi kohtu kaudu klaarima. Sotside leeris tõmmatakse samuti üksteise jalge alt vaipa ning otsitakse Jüri Pihlile juba asemikku. Suured liitlased Reformierakond ja IRL kaklesid hiljuti üsna inetult monopolidevastase seaduse üle. Keskerakonna poliitilisest kultuurist pole mõtet isegi rääkida, sest ei saa rääkida asjast, mida pole olemas.

Muidugi ei tasu olla naiivne ja arvata, et uued tulijad on mingid inglid. Res Publica juhtum näitas, et varem või hiljem lähevad kõik poliitikud ühte nägu ja tegu. Ometi oli see tulek värskendav ning tõi poliitikasse uusi nägusid, kellest mõned on suutnud selle näo isegi säilitada. Samamoodi võiks värskendav olla mõni uus katse (à la Indrek Tarand).

Kui see midagi kardinaalselt ei muudagi, siis ühte võib ometi loota: seni end ilmeksimatuks pidanud vanad polsterdatud nahaga parteibroilerid hakkavad vähemalt tublisti higistama ja iga saunasõber teab, et higistamine on tervisele kasulik.