Hobuselihast ning eelarvamustest
Hobuseliha saaga laieneb ning aina uutes Euroopa maades avastatakse seda sisaldavaid lihatooteid. Näib, et tegu pole mitte üksikfakti vaid pigem süsteemiga. Hobuseliha? Mõnel hakkab ainuüksi sellest teadmisest paha, mõni läheb jällegi raevu.
Hobuselihas pole tegelikult midagi halba. See on kahtlemata sealihast tervislikum, vahest ehk veiselihastki. Näiteks mongolite köögis on hobuselihal vägagi auväärt koht ja vaat kui terved ning tugevad nad on! Mongolist sumo-jokozuna on meie oma Barutost märksa kõvem vägimees. Ning mis siin kaugetest asiaatidest rääkida, ka eesti talumees ei visanud hobuseliha metsa, kui tema truu tööloom jala murdis ning tuli seetõttu hukata.
Maitse üle ei vaielda. Hiina köögis on kassid ning koerad lausa delikatessideks. Madugi süüakse mitmel pool maailmas. Samuti lähevad toiduks ka mitmesugused tõugud ning putukad. Kuid mis siin eksootilistest maadest rääkida. Ka meie maal on söödud karu, mägra ning kopraliha. Eriti seda viimast. Kuna tegu oli vees elava loomaga, luges omaaegne kirik seda võrdseks kalaga, paastutoiduga. Sellega võis pattu tegemata ka suure paastu ajal maiustada. Võtame rämpsusööjad tuvid! Tuvipraad oli aga sageli Euroopa aadlimeeste toidulaual. Prantslasi on aga juba vanast ajast ka „konnasööjateks“ tituleeritud, teadagi miks. Või siis austrid! Tooreid molluskeid kugistada, mina vist küll seda ei suudaks.
Ka meie euroopalikule köögile vaadatakse mujal üsnagi viltu. Tõsiuskne juut või moslem ei võta näiteks sealiha suu sissegi. Ka jänes on arvatud piibli järgi roojaseks, mittesöödavaks loomaks. Küllap seega ka küülik. Täpselt samuti on keelatud süüa ka veretoite (veres on hing!). Kuid näiteks mina pean jõuluaegsetest verivorstidest vägagi lugu. Ja ka korralik hindu on lausa nördinud, et meie lehmaliha sööme, pühadust teotame.
Seega oleks maitsete üle mõttetu vaielda, kellegi eelarvamusi ümber muuta. Tundub, hobuseliha hakkab mõnele gurmaanile vastu pigem psühholoogilistel põhjusel. Hobuse roll on kaasajal oluliselt muutunud. Suksu pole mitte enam tööloom, vaid pigem lemmik nagu näiteks kass või koer.
Mina hobuselihast vist ära ei ütleks. Mäletan oma lapsepõlvest, et siis räägiti hobuselihavorstist. Nii et miks mitte siis nüüdki? Pigem häirib mind kogu loos pigem asjaolu, et seda hobuseliha püütakse meile pettusega, veiseliha pähe sisse sööta. Miks ei võiks hobuselihast tootedki müügil olla, kuid sel juhul ikkagi oma õige nime ning etiketi all? Kuid küllap arvestavad lihatootjad meie hobusesõprade võimaliku aktiivse vastutöötamisega. Aga öelge, mis õigus on ühel grupil kõigile teistele toitumisettekirjutusi teha, et mida tohib süüa ning eriti seda, mida mitte. Igaühel peaks olema siiski õigus ise oma menüüd valida. Lemmikloom lemmikloomaks, aga mis saaks siis kui edaspidi näiteks mingid aktivistid kuulutavad oma lemmikloomadeks ning tabuks ka veel kitsed, lambad, sead ning veised? Keelame aga muudkui ära, närime edaspidi juurikaid? Kuid me ei saa ju iga fanaatiku pilli järgi tantsida, nii võib hoopis peapöörituse saada.
Veel pisut lemmikloomade lihast. Ausalt öeldes kardan, et äkki oleme me kõik kunagi kassi või koeraliha söönud. Muidugi mõista iseenda teadmata. Meenutagem näiteks neid paarikümne aasta taguseid tõmmusid lõbusalt naeratavaid mehi, kes maanteede ääres ning parkimisplatsidel suitsuvines šašlõkivardaid keerutasid. Seda müües head raha tegid. Igatahes räägiti tookord, et nii mõnigi hulkuv kass või koer lõpetas oma elupäevad varda otsas. Vahest on tegu siiski vaid linnalegendiga? Kuid teisalt öeldakse, et kus on suitsu, seal on ka tuld. Mine tea, äkki me sõimegi lemmiklooma-šašlõkki.
