Ema püüdis toona kohalikelt majavärvimise jaoks ka hülgerasva osta, ent kaup jäi miskipärast katki.

Hiljem, kui olen kaugete meresaarte taimestikku uurimas käinud, on hülged siit ja sealt uudishimulikult vastu piilunud: mis loom see läheneb ja kas ta tahab meie kalasid ära võtta?

Ning kui olukord nende meelest kahtlaseks muutub, kaovad hetkega ohutusse sügavusse.

Varjatud ülepüük

On mõistetav, et kalurid pahandavad hüljestega, kui nood võrkudesse satuvad ja neid lõhuvad. See ajab ikka tigedaks küll, eriti kui võrk tehakse katki püügiaja alguses ja püügiaeg seetõttu luhta läheb.

Aga hüljestele heidavad kalamehed ette ka seda, et kalasaak, mis nad merest püüavad, pole piisavalt suur.

Selle väite vettpidavus on kahtlane — kas süüdi on ikka hülged või peituvad vähese kalahulga taga mingid muud põhjused?

Hülgeuurijad on Eesti vetes praeguseks loendanud umbes 1500 viigerhüljest ja 4000 hallhüljest, Läänemeres on nende arv vastavalt 6000 ja 25 000.

Kalurite hinnangul söövad Eesti vete hallhülged aastas kuni 15 000 tonni kala, meie kalameeste püügimaht Läänemerest on aastas aga umbes 80 000 tonni kala.

Ökoloog Mart Jüssi hinnangul elas sadakond aastat tagasi Läänemeres praegusest neli korda rohkem hallhülgeid ja 40 korda enam nende väiksemaid vendi viigreid.

Rannad olid siis kalurikülasid täis, kala jagus kõikidele püüdjatele ning silgupütt oli laual merest sadakonna kilomeetri kaugusel sisemaalgi. Nüüd napib nii kalu kui hülgeid.

Väide, et hüljeste elukombed on muutunud ning nad on nüüd suuremad õgardid kui sada aastat tagasi, on natuke kohatu. Kalanappuse taga on ilmselt siiski hoopis teised tegurid — näiteks puudulik kalandusstatistika, kalamajanduse kujunemine ning merereostus.

Esimene kahtlus hüljeste süü tõelevastavuse kohta tekib nende poolt ära söödava kala kogust silmas pidades.

Pigem on selleks koguseks pakutav hulk saadud, lähtudes hülge söömisvõime ülemisest piirist, pealegi on hülgel aastas pikemaid paastuperioode.

Ainuüksi hallhülged oleksid pidanud praeguste kalameeste arvestuste põhjal saja aasta eest sööma kalu praegu püütavast saagist juba poole rohkem.

Väiksemate, ent samas märksa suurema arvukusega viigrite kõhtudesse oleks tollal võinud mahutada aga hallhüljestest üle jääva saagi teise poole ning ka mõned kaluripaadid.

1990. aastatel toimus meie vetes suur ülepüük, mis statistikas ei kajastu. Kalapüük oli kontrollimatu, mehed püüdsid mereveest palju jaksasid, ning müüsid seda nii, kuidas said.

Praegu on vastavad arvud õnneks küllaltki usaldusväärselt kirjas, ehkki osa saagist võib jääda arvele võtmata ning midagi võib juba sadamas otse paadist kundedele müügiks minna.

Suuremate koguste must müük on aga praeguseks kokku tõmbunud.

Väärtuse suurendamine

Kala võib vähe olla ka sellepärast, et toimub pidev väike ülepüüdmine ja seetõttu pole taastootmine piisav. See omakorda tekitab meres aga teisi muutusi.

Püütavate kalade vähesuse tõttu võivad nende toidu ära süüa need mereelukad, keda inimene oma toidulauale ei himusta ning kelle kõrge arvukus võib tekitada takistuse uute suurte kalapõlvkondade sünniks.

Võimalik, et kalandusspetsialistid pole suutnud neid protsesse optimaalses suunas piisavalt mõjutada, samuti on nad kalurite tugeva surve all, kes tahaksid suuremaid püügikvoote.

Ehk võiks abi olla sellest, kui paar aastat kehtiks kogu Läänemeres tugev reeglistik, mille järgi peab teatud kalu püüdma vähem, teisi jällegi rohkem.

See aitaks kalade liigilist koosseisu parandada ning saakide tulukust järgnevatel aastatel suuremaks kasvatada.

Võrtsjärve näol on meil analoogne hea näide olemas. Seal elutses kunagi väga palju väheväärtuslikku kiiska, aga siis otsustati järve angerjate ja teiste kõrgemalt hinnatud kalade maime sisse lasta.

Nende kalade väärtus, mis Võrtsjärvest praegu välja püütakse, on seetõttu mitu korda suurem kui enne seda kujundustööd, ning kalurid on väga rahul.

Läänemeres muudab sarnase protsessi läbiviimise keeruliseks aga asjaolu, et kokkulepped tuleb saavutada mitme erineva riigi vahel ning see tõotab kujuneda väga raskeks.

Kalade arvukust võib mõjutada ka merereostus, ent pigem sellisel kombel, et üht liiki kala jääb vähemaks, teist liiki tuleb aga juurde. Reostuse mõju saakski vähendada sobivamate kalaliikide targa valikuga.

Ehk võiks isegi igati soodustada mõne järvekala laiemat levitamist, kes sinivetikad ära sööks ja ka inimeste laudadele kõlbaks.

Selliste vahenditega oleks ilmselt võimalik kalurite saaki palju rohkem suurendada kui hüljeste hävitamisega — seda eeskätt viimaste praegust väikest arvu silmas pidades.

Kihnlastele jahiõigus

Ka hüljestele on merereostus kahtlemata saatuslikult mõjunud. Aastakümnete eest oli reostus väga tugev, kõik kemikaalide jäägid suundusid vabalt merre ning hüljeste arvukus vähenes.

Nüüd on olukord paranenud, seda võib näha ka hüljestega sarnast toitu söövate merikotkaste pealt — kui 1970. aastatel kotkamunad vähearenenud koore tõttu sageli purunesid või mürgituse tõttu mädamunadeks jäid, siis praegu on merikotka elu taas normaalne.

Hüljestega juhtus sarnane lugu, nendegi järglaste sündi hakkasid meres leiduvad mürgid tugevalt mõjutama.

Aga praeguseks on mürkained põhjamudasse settinud ja ka hüljeste arvukus tõusma hakanud.

On loomulik, et hüljes ei peaks jääma “pühaks lehmaks”. Hülgejahi piiratud määral taastamine on praegu ametimeestel kaalumisel, aga see nõuab seaduste mõningast muutmist.

Kihnlastele, kellel on kunagine hülgejaht kõige paremini meeles, võiks nendelt 1970. aastatel ära võetud jahiloa taastada.

Seda eeskätt ammuse traditsiooni hoidmise mõttes, ehkki enam ei oleks püügivahenditeks pootshaagid ja raudkonksud, nagu aastasadade vältel varem, vaid moodsad hülgepüssid.

Aga hülgepüük ei tohiks muutuda ärikeskseks, sest asjad, mis keskenduvad kommertsile, suudavad kiiresti kõik mõistusliku hävitada.

Seepärast tuleb vältida küttimislubade edasimüüki rikastele jahituristidele ning laskmisõigus peaks jääma ainult kihnlastele ja puhtalt nende kogukonna keskseks ühistegevuseks.

Kütitud loomade nahk ja rasv jääksid teistele saare elanikele millegi valmistamiseks, ning kui need lõpptooted seejärel ka turistidele müüakse, on see täiesti normaalne samm.

Hülgejahi väärtustamine ja jahisaaduste hilisem töötlemine peaks jääma võimalikult kihnlastekeskseks ning andma seetõttu kohalikele inimestele tööd ja leiba.

Alles siis, kui hüljeste arvukus veelgi tõuseb, võiks kaaluda püügilubade andmist ka näiteks sõrulastele või veel mõnele põlisrandlaste seltskonnale.

TÕNU PLOOMPUU on Tallinna ülikooli õppejõud