Loomulik, et pärast seda võttis Veerpalu oma osaluse üllas ettevõtmises tagasi. Liig väsinud ja vintsutatud on mees pärast kuid kestnud „praadimisest“. Ehk nagu ta end selgesti ja ühemõtteliselt väljendas: see pole minu võitlus. Võitlus n.ö omade koertega, kellel puremiseks üks või teine põhjus.
Järgmistel riigikogu valimistel oleks Eestis (ja mõnel pool mujalgi) kehtiva mõnevõrra küsitava tava kohaselt Andrus Veerpalu kord sinna kõrgemasse seltskonda hea pajuki peale kandideerida olnud. Nüüd on seegi ettevõtmine küsitavaks muutumas. Mees on, nagu ta „sõbrad“ arvavad, end juba tema pea kohale kerkinud kurja kahtluse tõttu sedavõrd määritud, et kõik üllad (ja kasulikud) tavad tema puhul kõne allagi ei tule. Ei tüki meie marjamaale, ei helbi meie putru ega rüüpa piima peale näikse olevat „kambaka“ mõte ja sisu. Näis, mis saaks siis, kui näiteks kellelgi tuleks pähe seada üles meie teise suure suusasportlase Kristiina Shmiguni kandidatuur neil järgmistel valimistel. Peaks ju temagi olema dopinguasjas õigeksmõistetuna end igavesti määrinud. 

Aga Heiki Nabi? Kes käskis tal minna jõudu proovima end põhjalikult määrinud iraanlasega?
Kas ei saanud temagi sellest võistlusest ja sellest medalist määritud?

Aga tuletagem õigetele kangelastele meelde: dopingu kahtlustest on viimasel ajal põhjalikult määritud kogu tippsport. Seesama tippsport, milles teiegi veel üsna hiljaaegu nii edukalt osalesite. Kesse tallab tolmus, pahnas, ei saa puhtaks jääda tahmast. Ehk nagu on deklareerinud kuulus veerandmailer ja muidu mõistusevastaselt nobe mees Michael Johnson: dopingut võtavad kõik, ainult lollid jäävad vahele. Tee siis kindlaks, kes siin loll on ja kelle „nupp nokib“. 

Igatahes võib aasta spordihetke konkurss nüüd edasi minna puhta ja õilsana.