Foto: Sven Arbet

Eesti kooli feminiseerumine hakkas eriti jõudsalt levima Nõukogude aegadel, mil erinevatel kaalutlustel tekitati olukord, kus meesõpetajad kippusid koolidest kaduma, kuni varsti muutus tugevama soo esindaja tarkusetemplites sama haruldaseks nagu medõe või lasteaiakasvataja ametis.

Vääravõitu koolipilt

Mis kaalutlused siis olla võisid?Küllap nägid kommunismi ideoloogid meestes tarkusejagajaina suuremat ohtu kui naistes. Viimaseid nähti küllap kuulekamatena, hõlpsamini manipuleeritavatena.

Oma nõukogulikust koolipõlvest mäletan, et mees ilmutas end õrnasoolises õpetajaskonnas eeskätt võimlemis- või tööõpetusõpetajana, muu koolmeistrina oli meessoost persoon tõeline valge vares. Sellega harjuti, sellega kohaneti, seda peeti loomulikuks, normaalseks, enesestmõistetavaks. Naiste asi! Pedagoogi eriala valisid pealegi pahatihti piigad, kes mujal ei osanud või söandanud läbi lüüa. Õpetajaameti reputatsioon langes ühiskonna huvide vastaselt lausa ohtlikult madalaks.

Selline vääravõitu koolipilt tariti kaasa ka uude iseseisvusaega. Õpetajate palgad, nagu suure osa muugi haritlaskonna omad, jäeti traditsiooniliselt madalaks.

Kõrgkoolide uste taga tunglejaist moodustasid endiselt lõviosa noored naised, keskkoolilõpetajate hulgas domineerisid tüdrukud.

Põhjused? Selge see, et mitmes olulises punktis mõistab mees poisi hingeelu paremini kui naine. Nagu naine mõistab tütarlapse oma.

Senise meestevaba koolipraktika tulemusena ei mahtunud poisid valitsevasse malli, mis oli kujunenud tüdrukuid, nende iseloomu ja kalduvusi eelistades.

Nii tekkiski suhtumine, mille kohaselt poisid on juba oma loomuselt pahad, ulakad, lohakad ja laisad.

Mõni ime siis, et pikal kooliteel gümnaasiumini välja jääb neid tüdrukutega võrraldes aina vähemaks. Kool polegi justkui enamiku poiste jaoks.

Mõtlemisainet kõigile

Koolisüsteem kipub olema igal pool väga konservatiivne, kui siin midagi on elama jäänud, pole sellest vabanemine enam kaugeltki lihtne. Koolist tulnu võib tunda end otsekui kuu pealt kukkununa, kohanemine, kui see üldse aset leiab, võib võtta kurjasti kaua aega.

Samas tõusevad need koolidest põlatud endised poisid meestena ühiskonnas kuulekatest ja kõrgelt haritud tüdrukutest palju kaalukamatele kohtadele. Milles on asi?

Kas pole siin mõtlemisainet hariduse korraldamisega seotud isikuile, aga mõistagi meile kõigile?