Ilmar Palli Foto: Sven Arbet

Keegi ei küsinud, kas lasteaed on ikka kõige õigem koht laste kasvamiseks ja kasvatamiseks, eriti aga mammutlasteaiad, mida meil ikka on siin, teises ja kolmandas kohas.

Kõlasid jutud sellest, kuidas lapsevanemal oleks kõige mugavam laps teel tööle „lasteaeda visata“. Keegi ei küsi aga näiteks lapselt endalt, kas ta eelistaks näiteks hoopis kasvamist kodus. Selgemast selgem näib meile täna olevat ainult tõsiasi, et koju jäädes oleks laps puhta üksinda, sest loomulikult on mõlemad vanemad päev otsa tööl. Variant, et üks vanematest, antagu andeks, eeskätt ema ehk naine, oleks kodune, ei tule varsti ilmselt enam kõne allagi. Kuhu jääb ema eneseteostus, kuhu jääb tema „oma elu“, kuhu jääb kuramuse võrdsus ja mis kõige tähtsam, kuidas maksta isa palgast perekonna tänapäeval nii loomulikud võlad, mille lõa otsas viseldes meist paljud noored oma päevi paratamatult mööda saadavad. Veel vähem tasuks juttu teha isa võimalikust kojujäämisest, sellise võimaluse kaaluminegi oleks juba lausa ogar.

Oma paarkümmend aastat hiigel-lasteaia naabruses elanuna olen näinud neid hommikusi tragöödiaid meeleheitlikult karjuvate ja kõikjalt, autouksest, väravapostist või esivanema jalast kinni haarata püüdvate põnnide ning nende end vaevu ohjas hoidvate sigitajatega, keda järeltulijate mõistmatuse tõttu ähvardab hullem, mis elus juhtuda võib – tööle hilinemine. Pole kahtlust, kes nendes heitlustes lõpuks peale jäid. Laps lollike nüüd teab, mis õige on ja kuidas peab.

Veel mõni aeg tagasi, tundub mulle, leidus meil asjatundjaid, kes lasteaeda mingiks ideaalseks kasvukohaks ei pidanud, vaid suhtusid neisse asutustesse teatava kriitikaga. Nüüd on need inimesed kusagile kadunud ja nende vastuhääled vaikinud. Lasteaeda puudutavad uuringud, kui neid kunagi on olnud, on otsustavalt kõrvale pandud. Et lasteaedade eest võitlevad poliitikud peaksid vähem süümepiinu tundma.